USA 2016. aasta presidendivalimised tõstatasid laiemalt olulise küsimuse: milline mõju on ühismeedias levival eksitaval infol. Iisraeli teadlased hindavad, et kolmel valimistele eelnenud kuul sai eksitav või välja mõeldud sisu rohkem kasutajate tähelepanu kui näiteks The Washington Posti ja The New York Timesi parimad uudislood. 

Neist valimistest on nüüdseks möödas pea üheksa aastat ning erinevat sorti eksitava info probleem on endiselt terav ja päevakajaline. Aasta 2025 esimese kolme kuu andmetel on Eesti Kremli desinformatsiooni sihtriikidest kolmandal kohal. Meid edestavad vaid Moldova ja Läti.

Tehisaru areng toob edaspidi endaga kaasa väga tõhusad tööriistad veelgi usutavama valeinfo loomiseks ja levitamiseks kogu maailmas ning seda nii pildi, video kui ka helina. Pea kõik ehk 97 protsenti Ühendkuningriigi ühismeedia kasutajatest on seal kohanud valeinfot. Eesti kohta sellist statistikat ei ole. Siiski on statistikaameti andmetel meie elanikkonnast 92 protsenti internetikasutajad ja neist 74 protsenti kasutavad sotsiaalmeediat. See tähendab suurt hulka inimesi, kes võivad iga päev kokku puutuda eksitava infoga.

Infokorratus, infosegadus, propaganda, vale-, väär-, vaenulik ja desinformatsioon – mõisteid, mida erinevat sorti eksitavast teabest rääkides kasutatakse, on palju. Probleem ise on väga mitmetahuline, mis muudab selle lahendamise keeruliseks. 

Ühismeedia on eksitava info levimiseks soodne paik mitmel põhjusel. Näiteks soodustavad väärinfo levikut platvormide ülesehitus ja algoritmiline olemus, ühismeedia kasutajate vastuvõtlikkus ja emotsioonid. Loeb seegi, kuidas eksitavat infot luuakse ja esitletakse. 

Kommentaariumid annavad võimaluse eksitavat infot ning negatiivseid ja agressiivseid narratiive veel enam võimendada. Eksitava info levikut ja selle uskumist on seostatud ohuga inimeste tervisele ning suurte kriiside, näiteks looduskatastroofide haldamise pidurdamisega,  aga ka poliitika, sealhulgas valimistulemuste, mõjutamisega. 

Mikrosekkumised kui tööriist enda ja teiste toetamiseks

Arvestades eksitava info probleemi mitmekülgsust, rohkust ja mastaapsust, võivad ühismeediakasutajad arvata, et neil ei ole võimalust midagi ära teha. Päris nii see siiski ei ole.

Üks viis, kuidas saab kasutaja panustada eksitava info vastu võitlemisse ja infokeskkonna tasakaalustamise, on mikrosekkumistega. Mikrosekkumised on igapäevased teod, mida saab teha üksikisik ja mis ei nõua palju ressurssi. 

Tartu Ülikooli teadlased toovad oma artiklis ühismeedia kontekstis mikrosekkumistena välja näiteks olemasolevate sisukate kommentaaride laikimise ja kommenteerimise: tänu sellele näitab algoritm neid esimeste seas ja rohkematele inimestele. Samuti aitab eksitavate postituste ja kommentaaride raporteerimine ning neile viisaka ja tasakaalustatud arvamuse lisamine. Lisaks saab iga kasutaja arendada oma teadmisi toimetulekutaktikate, desinformatsiooni narratiivide ning veenmis- ja propagandatehnikate osas.

Sellised väikesed panused on kasulikud mitmel põhjusel. Esiteks on mikrosekkumistel laiem mõju ühismeedia infokeskkonnale ja teistele kasutajatele. Kuigi vahel võib tunduda teisiti, kommenteerib postitusi enamasti häälekas vähemus. 

Näiteks Norras tehtud uuringust selgus, et 84 protsenti osalenud kasutajatest ei avalda ühismeedias uudiste, poliitika või ühiskondlikel teemadel kunagi arvamust. Nad ei vaiki seetõttu, et neil poleks arvamust või nad ei pööraks ühismeedias toimuvale tähelepanu. Peamiselt pelgavad nad teiste kasutajate reaktsiooni. 

Teisalt on erinevad uuringud toonud välja, et agressiivsus taastoodab iseennast. Ebaviisakas ja agressiivne ühismeediakeskkond soosib, et need, kes seda näevad, reageerivad samamoodi. Seega võivad ka sõbralikud ja tasakaalustatud kommentaarid ning postitused anda vaikivale enamusele julgust samuti oma arvamust avaldada. Nii väheneb võimalus, et keegi teine samamoodi agressiivselt reageerib.

Petlikult ühtse seisukoha vastu

Eksitava info ümberlükkamine võib vähendada selle halba mõju. Tõsi küll, erinevad teadlased toovad välja, et faktikontroll ja valeväidete ümberlükkamine ei ole eriti tõhus viis muutmaks juba kindlakskujunenud arusaamu. 

Mikrosekkumiste eesmärk ei ole aga ilmtingimata veenda radikaalsete vaadetega kommenteerijaid. Pigem püüab see kõnetada neid, kes ei ole veel seisukohta kujundanud, ning neid, kes enda arvamust välja öelda ei julge. Tuues ühismeedia infokorratuses selgemalt esile tõendatud faktid, saab vähendada võimalust, et keegi teine võtab eksitava info omaks. 

Massist erinevad seisukohad toovad kommentaariumitesse mitmekesisust. Need suurendavad võimalust, et arvamusi ja hoiakuid, mida kannab ühismeedias väike, ent aktiivne ja häälekas osa inimestest, ei hakataks nägema üldsuse seisukohana. 

Näiteks levisid peale koroonavaktsiini kasutusele võttu Instagrami ja Facebooki kommentaariumites laialt eksitaval infol põhinevaid hoiakud, et vaktsineerimine on ohtlik ning seda pole erinevatel põhjustel vaja. Neid rohkeid kommentaare lugedes võis jääda mulje, et enamik inimesi on koroonavaktsiinide suhtes meelestatud halvasti ja kahtlustavalt. Arusaam üldsuse arvamusest võib minu hinnangul aga mõjutada kindla seisukohata inimesi samuti vaktsineerimisse kahtlustavamalt suhtuma.  

Teiseks on teadlik reageerimine kasulik ka reageerijale endale. Inimesed, kes reageerivad teadlikult eksitavale infole ja vihkamisele, on toonud välja, et said sellest praktikast juurde julgust enda arvamust väljendada. Samuti kasvatasid nad enda meediapädevusi ja infovastupidavust, sest harjusid kommentaare analüüsima ja nägid enda panuse tulemusena kommentaariumites konstruktiivsemaid arutelusid. 

Mida põhjalikumad on aga inimese meediapädevused ja tugevam infovastupidavus, seda paremini oskab ta ära tunda erinevat tüüpi eksitavat infot ning ennast selle mõjude eest hoida. Seega on sekkumine justkui ring: pöörates rohkem tähelepanu eksitavale infole, arenevad ka oskused seda ära tunda ja julgus reageerida.

Julge sekkuda

Sekkumine nõuab siiski teatavat julgust ja tagalat, sest pidevalt infokorratuse eesliinil olles on oht läbi põleda. Põhjused, miks inimesed ühismeedias ei sekku, on lisaks hirmule teiste reaktsioonide osas näiteks ka enda teadmistes ja oskustes kõhklemine ning otsese sekkumisvajaduse tunde puudumine. 

Arvan, et hirm teiste inimeste reaktsioonide ees on põhjendatud, sest võib juhtuda, et teistmoodi arvaja saab agressiivse vastuse. Siiski ei tohiks minu hinnangul sellesse kinni jääda. 

Hirmu aitab ehk vähendada teadmine, et sisukas ja faktipõhine kommentaar võib motiveerida teisigi sarnaseid mõtteid kirja panema. Täiendavad kommentaarid aga võivad omakorda mõjuda toetavalt. Samuti leiab sekkumise korral tuge teistelt sarnaselt meelestatud inimestelt ja kogukonnast, kellega oma kogemusi arutada. Üks sellistest on näiteks rahvusvaheline liikumine #iamhere, mille eesmärk on tasakaalustada Facebookis viha ja eksitavat infot. 

Eksitavale infole juhivad tähelepanu ka erinevad ühismeedialeheküljed. Nii näiteks jagab Facebooki lehekülg UPS – Uhhuunduse Peegeldus Sotsiaalmeedias postitusi parasjagu levivatest vandenõuteooriatest ja eksitavast teabest. Selge väljenduse ja seisukohtadega paistab minu hinnangul Facebookis silma terviseamet, kes tihti ka enda postituste kommentaariumites eksitavat infot tasakaalustab. 

Siiski ei pruugi killustatud ühismeediakeskkonnas jõuda lehtede jagatav info alati just seisukohata inimesteni. Seetõttu ongi oluline, et tasakaalustavad mõtted saaksid kirja ja oleksid selgelt näha seal, kus inimene puutub kokku eksitava infoga. Selle panuse saavadki anda tavakasutajad.

Kui maja põleb, pole kohane tikkudega mängida

Minu hinnangul leevendavad  mikrosekkumised ennekõike eksitava info tagajärgi ja keskenduvad vähem selle leviku piiramisele. Kasutaja ei ole infokaoses kindlasti ainus vastutaja: arvestades probleemi komplekssust, peavad lisaks tavainimestele ja seadusekujundajatele oma panuse andma ka tehnoloogiaettevõtted. Kasutaja võimuses ei ole tegeleda probleemi kõigi külgedega, näiteks algoritmidest ja platvormi ülesehitusest tulenevatega, mis on ettevõtte disainida ja muuta.

Ometi näeme murettektitavaid muutusi eksitava info vastu võitlemisel. Selle aasta alguses teatas Facebooki, Instagrami ja Whatsappi omav tehnoloogiahiid Meta otsusest kaotada ära oma faktikontrolli programm, mis oli loodud eksitava infoga tegelemiseks. Meta läheb üle kogukonna märgiste mudelile – alustuseks siiski küll vaid USA-s. 

See tähendab, et ühismeediakasutajatel on võimalus eksitavale infole lisada ise juurde konteksti ning vale teavet ümber lükata. Kindlasti ei ole õige suunata vastutusteravikku ühismeedia kasutajatele. Samas loob Meta otsus olukorra, kus kasutajate roll info filtreerijate ja tasakaalustajatena muutub veelgi olulisemaks, tahame me seda või mitte.  

Isegi kui maja heleda leegiga põleb, ei ole kohane sealsamas kõrval tikkudega mängida. Arvan, et ühismeediakasutajatena ei tohi me eksitava info leviku probleemilt pilku ära pöörata ning võtta hoiakut, et mure on lahendamiseks liiga suur. Seda eriti praegusel ajal, kui probleem on terav ja teised osapooled vastutusest loobuvad. 

Ühismeedia infokeskkond on meie kõigi oma ja seal toimuv mingi määrani meie kõigi vastutus. Seega tasub ühismeedias teadlikult ringi vaadata, tõsta reageerides ja kommenteerides esile sisukat infot ning raporteerida eksitavat infot. Sellega anname iga päev oma väikese panuse, et inforuum oleks tasakaalustatum, eksitava info mõju väiksem ning meie meediapädevused paremal tasemel.