Kui oleks laste laulu sisuks olnud kümme väikest karjapoissi, oleks meie ajalugu olnud teistsugune. Teatud vabadusi võttes, on selle väite taga matemaatik Edward Lorenzi avastus deterministlike mittelineaarsete süsteemide erakordsest tundlikkusest algandmete väikeste muutuste suhtes. Laiemale avalikkusele rohkem tuntud variandis teatakse nähtust vihmametsas tiibu lehvitava liblika kaugemal vallapäästetud tormina.

Praegust elu mõjutasid ühel või teisel moel umbes saja aasta tagused väikesed sündmused. Briti impeeriumi toona populaarses lastelaulus kirjeldati kümne väikese neegripoisiga juhtunud äpardusi. Krimikirjanik Agatha Christie laenas lapsemeelse ainese 1939. aastal täiskasvanuid kohutama mõeldud mõrvaloo pealkirjaks. Sellest sai kõigi aegade enim müüdud krimiromaan.

Kui lugu avaldati USA-s, kohkusid kirjastajad lisaks sisule ka pealkirja peale ning asendasid tegelased kümne väikese indiaanlasega. Lõpuks läks ka see versioon muutmisele ning praegu tasub ka eesti keelde tõlgitud lugu otsida pealkirja alt "Ja ei jäänud teda ka".

Lastelaulu parafraseerides lähevad kümme väikest tegelast sööma, siis tõmbab neist üks toidu kurku ning neid jääb alles üheksa. Järgmisena magab üks sisse ning seltskonnast jääb alles kaheksa. Edasisel rongireisil jääb keegi platvormile ning nii on veel üks mängust väljas. Kellegi sööb ära heeringas, ühe sööb ära karu ning keegi kõrbeb päikese käes, kuni pole enam kedagi.

Agatha Christie loos kutsutakse külla kümme võõrast saarel asuvasse uhkesse elamisse. Peagi saab üks külalistest surma. Siis teine, kolmas ja nii edasi, lastelaulus kajastatud korrapärasusega. Kasvab kahtlus, et tegemist on kohtuvälise hukkamisega. Kahtlustatakse üksteist, aga ka oma moraalse agendaga nähtamatuks jäävat külalisi kutsunud kostitajat. Tasapisi koorub, et kohaletulnuid seovad minevikupatud, mille eest olid nad ühel või teisel viisil õigusemõistmisest kõrvale põiganud.

Tänapäevani erinevates vormides lavalaudadel ja filmides esitatud loo moraal püüab ärgitada mõtlema, mis juhutuks, kui keegi teaks mitte ainult seda, mida me tegime, vaid ka seda, kas väärime ellujäämist.

Moraalselt kõditav ja isegi õudne küsimus ei paku enam pelgalt meelelahutuslikku põnevust. Teema on muutunud päris maalähedaseks väljakutseks. Vahepeal Tom Cruise'i täidetud rollis moraalsete dilemmadega vaevleva politseiga filmi "Minority Report" liigse ulmega uinutava fantaasia varjus on nüüd tehisaru kasutavate kuritegevuse riski ennustavate mudelite ja seiresüsteemide näol olemas reaalsed tööriistad.

Kellelegi pole enam uudiseks näotuvastus, erinevatel kaubanduslikel ning poliitilistel eesmärkidel inimeste sotsiaalmeedia analüüs, käitumisprofiilide koostamine jne. Siin-seal ja ka riikide või ettevõtete mõtetes on flirditud kuritegevuse-eelsete signaalide analüüsiga. Kõik nad apelleerivad ühisele huvile tuvastada kõrge riskiga isikud enne kuritegude toimepanemist.

Agatha Christie kodumaal, Ühendkuningriigis, leidis kinnitust, et sealne valitsus arendab nn mõrvade ennustamise programmi. Sellest, mida teeb iga Agatha Christie loo lugeja või vaataja talle kirjanikult avaldatud vihjete põhjal instinktiivselt oma mõtetes, on kujunemas tehniline rutiin. Allegooriline lugemismaterjal on elu ise. Riigi palgatud teadlased rakendavad TI-põhiseid vahendeid, et tuvastada signaalide mustrite abil inimesi, kellest võivad kõige tõenäolisemalt saada mõrtsukad.

Ühendkuningriigi jaoks pole mõte sugugi uus. Charles Darwini teise põlve nõbu, üks kaasaegse statistika ja psühholoogiliste tunnuste mõõtmise ehk psühhomeetria isakujudest, Francis Galton arendas teooriaid, mida hakati kasutama kohtuekspertiisis ja kurjategijate profileerimises. Ta oli üks esimesi, kes propageeris isikute tuvastamiseks sõrmejälgede kasutamist ning uskus, et andmed ja mõõdetavad tunnused, sh värskelt arenenud fotograafiaga mõõdetavaks muudetud näojooned, võivad paljastada inimese tõenäosuse olla kurjategija.

Kuna nende eluperioodid osaliselt kattusid, on võimalik, et see mõjutas ka Agatha Christie't, kes oli sellel ajal põnevate ideede suhtes vastuvõtlik noor neiu. Näiteks Christie loodud Hercule Poirot' maailm keerleb vihjete, andmete ja deduktiivse loogika ümber. Inimeste käitumine jätab paratamatult jälgi, mis paljastavad neid õigesti tõlgendades tõe.

Kuritegevus on vana väljakutse. Nüüd on Galtoni aegadest pärit ideede testimiseks uued tehnilised võimalused. Sarnaselt Christie loo pealkirja tekitatud ebamugavusele, pidi ka briti valitsus projekt nime muutma. Algne mõrvade prognoosimisprojekt tekitas liikmete kaasamise ja teavitamise käigus ilmselt kõhedust ning programm muundus bürokraatlikumalt igavaks andmete jagamise riskihindamise parandamise projektiks.

Idee mõrvade ärahoidmiseks on üllas. Kui aga ennustustest saab tõend ning algoritmidest kujuneb kohtunik, oleme saanud kutse digitaalsele, mugavustega kostitavale saarele. Saarele, kus sina oled oletus, aga karistus on reaalsus. Siis oled sinagi läinud.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".