Enamus inimesi pigem väldib haiglates toimuvat ega võtaks seal nähtavat meelelahutusena. Üks teleseriaal suutis vastuseisu siiski murda, köites haigete ravimisega vaatajaid kõikjal maailmas. Huvi keskmeks oli levinud arsti kuvandi mõttes ebatavalise doktor House'i ja tema igati tarkade, kuid traditsiooniliselt mõtlevate kolleegide vaheline hõõrdumine.

Pingeid põhjustas doktor House'i vastuoluline diagnostiline lähenemisviis, pigem kiskjale kohane instinktiivne intellektuaalsus, ebatavalised meetodid ning ravimaailmas kehtivate protokollide eiramine. Sellega vastandus ta sama palju õppinud eakaaslaste ning kogenud kolleegide konventsionaalsetele ja süstemaatilistele lähenemisviisidele.

Doktor House' kujutati nii hiilgavana kui ka vigasena. Omajagu eremiitne inimpelgur põrkas pea iga probleemse juhtumi puhul kokku koostööl põhinevate otsustusprotsessidega, ulatuslikke testimisi konsensuspõhist diagnostikat eelistanud kolleegidega. Ometi oli tal ainulaadne oskus tuvastada haruldasi ja ebaselgeid haigusseisundeid. Näis, et talle piisas vähestest tõenditest, mida asendas originaalseid arutluskäike käivitanud vaist.

Kolleegidele see ei meeldinud ning nad pidasid House'i meetodeid hoolimatuteks, ebateaduslikeks ja tihti vastutustundetuks. Maalastele jumala esindajaks peetud arstieriala stoilise autoriteedi maski taga elu ja surma ümber toimunud trall võinuks tekitada vaatajates paanikahooge. Juhtus vastupidi, hirmu ja mujale vaatamise asemel jälgiti elu varjupoole etendust lausa kaheksa hooaega.

Vahest kõditas vaatajaid riskimise ja konservatiivse meditsiinipraktika vaheline mäng. Doktor House'i riskantsemad intuitsioonipõhised meetodid olid tormakad ja ettevaatamatud. Vaatajatele meeldis Doktor House, hoolimata sellest, et usaldus rajanes tontliku tegelaskuju peas toimuvatel nähtamatutel ja arusaamatutel protsessidel. Kuis talle jäi tihti õigus halvast seisundist päästetud patsientide näol, särises igas seriaalis pinge erinevate eetiliste tõekspidamiste vahel. Ehk kas lõpptulemus õigustab vaieldavaid tegevusi või tegevused peavad olema eeskujulikud vähemalt seniste kokkulepete mõttes, isegi kui tulemus on kehv?

House'i roll tõi välja, et traditsioonilised meetodid, mis on ohutud ja usaldusväärsed, võivad jätta tähelepanuta haruldased, aga ravitavad seisundid. Tema impulsiivsuse ja näilise metsikusega kaasnes aga ka hoiatus, et sära ilma metoodilise valideerimiseta võib lõppeda kurvalt. Kellel on õigus, pole tänapäevani selge. Selge on, et kumbki lähenemisviis pole veatu.

Seepeale on aeg küsida, kas tehisintellekt oleks parem. Maailma tervishoiu valdkonna ja arvutiteaduste tippülikoolide ning organisatsioonide 25 teadlast uurisid tervishoius kasutatavate TI-mudelite n-ö hallutsinatsioone ehk väljamõeldisi ning nende mõju tervishoiuteenusele. Uuringu autorid tõid välja, et erinevalt paljudes teistes valdkondades loodavast TI ulmest, esineb tervishoiu valdkonnas vähemalt kaks erisust.

Arste nõustava TI otsused tekivad spetsiifiliste probleemide raamistikus, kus ebatäpsustel on otsene mõju patsiendi ravile. Ühtlasi on TI väljamõeldisi raskem ära tunda, kuna neis esitatud näiliselt sidus loogika rajaneb spetsiifilistel erialastel mõistetel. Ravivaldkond koosneb paljudest kitsastest erialadest. Seetõttu mõjutavad mõned vead heal juhul vaid oma eriala eksperdile.

Uuringusse kaasati neli eelmisel aastal maailma parimaks peetud TI-mudelit ja 75 arsti. TI-le anti kolm ülesannet labori andmete tõlgendamisest, patsiendi andmete põhjal ajalise järjestuse loomise ja sümptomite hindamise põhjal diferentsiaaldiagnostika ehk võimalike diagnooside koostamine. Mudeleid hinnati viie palli skaalal riskivabast katastroofiliseni.

Tulemused olid umbes sama põnevad nagu doktor House'i seriaalis. Mõnel juhul tegutses TI ilma hallutsinatsioonideta, halvemal juhul esines neid aga paarikümne protsendi ulatuses. Inimestena jääb meile saladuseks, kas heade ja halbade tulemuste puhul eristus TI tegevuses rohkem doktor House'i või tema kolleegide loogika.

TI analüüsi põhimõtted on inimese loodud, aga protsess on ise nii keeruline, et seda võrreldakse musta kastiga. Inimestena kontrollime vaid tulemust ning seda, mida TI teistele avalikuks tehtavas sisearutelus välja toob. Teadlased jagasid hallutsinatsioonid viide iseloomulikku kategooriaase: faktivead, aegunud viited, juhuslikud seosed, lõpetamata arutelukäik ning väljamõeldud allikad ja juhised.

92 protsenti arstidest oli kohanud TI hallutsinatsioone, millest 85 protsenti oleks potentsiaalselt mõjutanud patsiendi heaolu. 75 arstist 40 kasutas TI-d iga päev ning üheksa arsti kasutas TI-d mitu korda nädalas. Seega, kaks kolmandikku arste kasutas TI-d praktilise regulaarsusega. 13 arsti kasutas TI-d mõnel korral kuus ning sama paljud ei kasutanud TI-d üldse.

Sarnaselt doktor House'i seriaali jätkuvale dilemmale, ei ole eesmärk otsida süüdlasi, vaid luua konstruktiivseid lahendusi. TI pole pahatahtlik vaid pigem liiga iseseisev. Selle kasutust enam keegi tagasi ei pööra ning selle rakendamine tervishoius on möödapääsmatu. Doktor House oli aeg-ajalt ilus, abivalmis ja kollegiaalne inimene. Oluline oli õppida temaga sobivalt suhtlema.

Keerulise inimese puhul peab dialoogivormis arutelu suunama eesmärki teenindavalt, kuid samas endale arusaadavate etappidena. Samale vihjatakse ka selles uuringus. Arstid peavad õppima koostama sobivaid TI sisendeid.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".