Ühe minuti loeng: miks on oluline tänapäeval lastele sõna anda?
Kes ei teaks ütlusi nagu "rääkimine hõbe, vaikimine kuld" või et "laps räägib siis, kui kana pissib". Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduste doktorant Helen Saarnik selgitab, miks tänapäeval on oluline lastele sõna anda.
Kas olete kuulnud väljendit "laps räägib siis, kui kana pissib"? Loodan, et mitte hiljuti. Nimelt juba enam kui 30 aastat kehtib meil siin Eestis kui ka mujal maailmas ÜRO lapse õiguste konventsioon (edaspidi LÕK, 1991). Seal on kirjas kõik lapse õigused, sealhulgas lapse õigus olla ära kuulatud ning avaldada arvamust igas teda puudutavas küsimuses – nii pereelus, koolis kui ka erinevates ametiasutustes nagu näiteks kohtus, arsti juures või lastekaitsetöötaja vastuvõtul (LÕK artikkel 12, 1991).
Laps on ühiskonna täisväärtuslik liige ning tema arvamus on oluline. Lapse vanus, sugu, nahavärv või mõni muu tunnus ei ole tähtis – kõiki lapsi tuleb kohelda võrdselt (LÕK artikkel 2, 1991).
Täiskasvanud peavad kuulama laste arvamust, seda arvesse võtma ning toetama lapsi arvamuse avaldamisel (ÜRO Lapse õiguste komitee, 2009). Olulised märksõnad on vastastikune lugupidamine ja austus – lapsed peavad austama täiskasvanuid (vanemaid, vanavanemaid, kasvatajaid, õpetajaid jt) ja teisi lapsi, nii nagu täiskasvanud peavad austama lapsi ning teisi täiskasvanuid.
Selleks, et lapsel oleks võimalik oma arvamust avaldada, tuleb talle anda võimalus küsida, saada ja avaldada informatsiooni temale arusaadavas keeles ning turvalises keskkonnas. Samuti tuleb lapsele anda aega oma arvamuse kujundamiseks ning võimalus seda väljendada talle sobival viisil. Oluline on, et lapsed tunneksid ennast kuulduna ja mõistetuna ning nende arvamusel oleks mõju neid puudutavate otsuste tegemisel (Lundy, 2007).
ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 lõige 1 sätestab:
"Igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekande asutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid."
Kuna lapse huvide esikohale seadmise põhimõte on pigem üldine, annab see otsustajatele vabaduse ja võimaluse arvestada iga lapse puhul konkreetsel ajahetkel talle parimaga. Lisaks hetkeolukorra paremaks muutmisele tuleb hinnata otsuse mõju lapse elule ka pikemas perspektiivis (Freeman, 2007). Samuti tuleb arvestada, et väljend "esikohale seadmine" tähendab, et lapse parimaid huve ei või käsitleda teiste asjaoludega samal tasemel. Seda õigustab lapse eriline seisund: sõltumine teistest, eluküpsus, õiguslik staatus ning tihti sõnaõiguse puudumine (Lapse õiguste komitee, 2013).
Lastel ei pruugi alati olla võimalust lõplikus otsustusprotsessis kaasa rääkida, kuid nende seisukohtadele tuleb nende vanust ja küpsust arvestades anda kohane kaal (Laste õiguste komitee üldkommentaar nr 12). Kui lapse arvamusega ei ole võimalik otsuse tegemisel arvestada, on oluline selle põhjuseid talle selgitada – see näitab, et tema arvamus on tähtis ning teda on võetud tõsiselt.
Lapse austamine ja kaasamine aitab tal kujuneda enesekindlaks ja hoolivaks täiskasvanuks, kes oskab ka ise teisi kuulata ning kaasata. Kui lapsed tunnevad, et nende arvamust kuulatakse ja võetakse tõsiselt, aitab see luua tugevama ja hoolivama ühiskonna ning see on meie kõigi vastutus.
Ülemaailmset sotsiaaltööpäeva tähistatakse igal aasta märtsikuu kolmandal teisipäeval, mis on pühendatud sotsiaaltöötajatele ning nende panusele inimeste heaolu ja ühiskonna tasakaalu tagamisel. Sotsiaaltöötajad aitavad neid, kes vajavad tuge – lapsi, eakaid, erivajadustega inimesi ja raskustesse sattunud peresid.
Kasutatud kirjandus:
Freeman, M. (2007). A Commentary on the United Nations Convention on the Rights of the Child Article 3 The Best Interests of the Child. The International Journal of Children's Rights, 16, 153–157
ÜRO Lapse õiguste komitee (2009). General Comment No. 12: The Right of the Child to Be Heard. Geneva: United Nations.
ÜRO Lapse õiguste komitee, 2013. General Comment No. 14: The Right of the Child to Have His or Her Best Interests Taken as a Primary Consideration (Article 3, Paragraph 1). Geneva: United Nations.
Lundy, L., 2007. 'Voice' is Not Enough: Conceptualising Article 12 of the United Nations Convention on the Rights of the Child. British Educational Research Journal, 33(6), pp. 927–942.
ÜRO lapse õiguste konventsioon. (1991). RT II 1996, 16, 56.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa