Orkestriteose ettekandmiseks peab igat helilooja kirja pandud partiid mängima üks või mitu muusikut. Üks partii on partituurides aga enamasti puudu: dirigendi partii. Sellest võiks justkui järeldada, et dirigenti polegi vaja. Tänapäeva professionaalsete muusikute taset silmas pidades on võimalik ka ilma dirigendita esitada suurt hulka standardrepertuaari kuuluvaid teoseid. Sellegipoolest eelistavad orkestrid jätkuvalt esitada neid teoseid dirigendiga, sest temast on abi, kirjutab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant-nooremteadur Valle-Rasmus Roots.

Dirigendilt loodetakse abi saada kahes sfääris: tehnilises (koosmäng, tempo, tasakaal rühmade vahel) ja kunstilises (muusikaliste fraaside kujundamine, kulminatsioonide ettevalmistamine). Kui 19. ja 20. sajandil olid dirigeerimiskoolkonnad hästi eristatavad selle põhjal, kas dirigendilt oodati eeskätt taktilöömist või suurt kunstilist mõtet, siis tänapäeva professionaalselt orkestridirigendilt oodatakse mõlemat. 

Nii taktilöömiseks kui ka kunstiliste ideede muusikutele edastamiseks kasutab dirigent käte- ehk manuaaltehnikat. Dirigeerimise manuaaltehnika alused moodustuvad dirigeerimisskeemidest. Dirigeerimisskeemi valik sõltub suuresti taktimõõdust, kuid mitte ainult – näiteks kõike, mida saab juhatada nelja peale, saab juhatada ka kahe peale.

Minu uurimus keskendub küsimusele, kuidas valida dirigeerimisskeem olukorras, kus muusikute tehnilised vajadused õigustaksid üht, kuid kunstilised ülesanded teist skeemi. Oluline on lisada, et kuigi kahe skeemi samaaegne juhatamine on võimalik, pole see muusikutele jälgitav ega kuulu seega probleemi võimalike lahenduste sekka.

Dirigent ei pea alati dirigeerima

Olen selle käigus jõudnud järelduseni, et dirigeerimisskeemide planeerimisel on oluline arvesse võtta muusikute kogemust: nooremad muusikud kipuvad paremini reageerima sellele, kui dirigent juhatab kõik löögid välja, kogenumad muusikud saavutavad aga paremaid tulemusi siis, kui dirigent kõiki lööke välja ei juhata.

Samuti leidis minu uurimuses kinnitust see, et alati ei peagi juhatama. Mõned probleemid lahenevad muusikute iseorganiseerumise teel kõige paremini just siis, kui dirigent ei ürita neid probleeme oma hoogsate viibetega muusikute eest lahendada. Seega võib dirigent planeerida endale "partiid kirjutades" rahulikult ka mõned taktid pausi.

Traditsiooniline dirigendi proovideks valmistumise protsess on koondatav ühte küsimusse: "mida tahan mina orkestrilt saada?" Tänapäeva dirigent peab vähemalt sama oluliseks ka küsimust, mida tahab orkester temalt saada. Selle vastuse otsimisel võiks dirigentidele abi olla minu uurimusest.

Konstruktiivsed vastused sellele küsimusele päädivad tulemuslikumate proovide ja õnnestunumate kontsertidega. Sellest tingituna võiks plahvatuslikult kasvada klassikalise muusika populaarsus ning sellega paratamatult kaasnev üldine heaolutunne ühiskonnas.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga", mille finaal toimub 19. veebruaril.

Valle-Rasmus Roots on tšellist ja dirigent, praegusel ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia orkestridirigeerimise eriala doktorant-nooremteadur, 2024. aasta sügisest on ta ühtlasi Tallinna Muusika- ja Balletikooli sümfooniaorkestri dirigent.