"See on üks vähestest reaalsetest uuringutest reaalsete reisijatega reaalses olukorras, kus on tõesti näha, kuidas inimesed liftis käituvad ja liiguvad. Näeme, millised positsioonid on nende jaoks seismiseks kõige sobivamad lühikese, maksimaalselt mõnikümmend sekundit kestva liftireisi ajal," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor Tarmo Robal tehtud töö kohta.

Koostöös arvutisüsteemide instituudi teaduri Uljana Reinsaluga valminud uuringu idee hakkas idanema juba viie aasta eest. "Ülikoolis sai enne koroonapandeemiat üks IT-maja liftidest sisustatud nutiseadmetega: vabalt kättesaadavate kaamerate, arvutisüsteemide ja sensoritega," meenutab Robal. Riistvaralise uuenduse tegid liftile arvutisüsteemi instituudi ja tarkvaraarenduse instituudi teadlased. Robal ja Reinsalu nägid selles aga Eestis ainulaadset võimalust. "Võtsime olemasoleva platvormi kasutusele lihtsalt teisel eesmärgil: et uurida just kasutajate käitumist," märgib kaasprofessor.

Uhke üksindus vs kilukarp

IT-maja lifti paigaldatud sensorid andsid võimaluse kokku lugeda, kui palju on liftis parasjagu sõitjaid, kus nad seisavad ning kuidas nad liiguvad. "Et veenduda, kas see süsteem töötab, ja võimaldab uurida kasutajate käitumist eeldatud viisil, sai korraldatud valideeriv katseseeria, kus uuringuga seotud IT teaduskonna magistrant võttis nn testreisija rolli," kirjeldab Tarmo Robal.

Esmalt lõi ta koos Uljana Reinsaluga mudeli, millega kirjeldada sõitjat, arvestades olemasoleva liftitaristu võimalusi. Seejärel tõmbasid nad mudeli kontrollimiseks lifti põrandale maalriteibiga ruudustiku. Ühe õhtu jooksul sõitis magistrant siis liftiga üles-alla, seistes erinevates ruudustikupunktides. "Teadsime, kus ta peaks olema, aga kas süsteem registreerib seda õigesti? Kui kiiresti süsteem seda teeb? Millised on puudujäägid? See oli kõigile huvitav õhtu," meenutab kaasprofessor.

Sensoriandmete analüüs andis aimdust, kuidas inimesed liftis käituvad. "Kui inimesed reisivad liftis üksinda, siis tüüpiliselt valitakse seismiseks lifti keskosa või esimene osa liftist," kirjeldab Robal. Mitmekesi sõites valisid inimesed seismiseks üldiselt koha, mis jäi nuppudest ja infotabloost võimalikult kaugele ehk nende vastasseina juurde. "See on mõnes mõttes loogiline, et sa näeksid kogu aeg tablool olevat infot ning samas ei takistaks teisi lifti sisenevaid ja väljuvaid inimesi," arutleb kaasprofessor.

Samuti selgus, et sõitjad ei soovinud pikliku kujuga liftis seisma minna tagumisse nurka. Robali sõnul mõjutas inimeste valikut ilmselt nutilifti nurka seinale paigutatud näotuvastuskaamera: keegi ei tahtnud selle all seista. Näopilte kaamera ei salvestanud, küll aga tuvastas see inimesi näovektorite ehk sisuliselt numbrijadade järgi. "Kui nutilift tunneb inimese ära, siis liftisüsteem saaks teda abistada võimalusega, et "kas sõidame täna näiteks viiendale korrusele"? Inimene ei peaks isegi nuppu vajutama," selgitab kaasprofessor seadme tagamõtet.

Inimeste paiknemist liftikabiinis jäädvustasid teadlased soojussensoritega. Nii tekkisid sõitjate paiknemise kohta täppe täis termokaardid. Ehkki osaliselt jäi uuring koroonapandeemia aega, oli Robali sõnul igal juhul näha, et inimesed hoidsid liftis distantsi. "Tahame mingisugust isiklikku ruumi enda ümber saada. Keegi ei taha olla nagu silgud pütis üksteise vastas," tõdeb ta. Samas polnud pelgalt mudelitäpi põhjal võimalik öelda, mis pidi inimene liftis seisis. "Mida ta seal tegelikult tegi: nuuskas, aevastas või sättis soengut– seda me kahjuks ei tea," täpsustab Robal.

Lisaks katsele palusid Robal ja Reinsalu lifti võimalikel püsikasutajatel ära täita küsitluse. Muu hulgas said inimesed vastata, kuidas nad suhtusid lifti paigutatud nutikatesse seadmetesse. "Ootuspärane oli, et kaamera ja mikrofoni puhul tundsid 62 protsenti vastajatest, et need ohustavad nende privaatsust," toob Robal välja. Paiknemist tuvastavaid sensoreid tajus privaatsusohuna umbes 43 protsenti vastajatest. Lisaks huvitas neid, kuidas suhtuvad inimesed kaalu mõõtmisesse, mida teevad turvalisuse tagamiseks kõik liftid. "Küsisime, kas ka kaal võiks olla üks asi, mida tuntakse privaatsusriivena ning kümme protsenti arvas, et jah. See oli mõnevõrra üllatav ," sedastab kaasprofessor. 

Mis toimub bussipeatuses?

Eesti esimene liftiuuring teenis Tarmo Robali sõnul puhtalt teaduslikku huvi ja uudishimu. "Edaspidine laiendatud uuring oleks võimalik koostöös erinevate partnerite ja teiste ülikoolidega ning eeldaks projekti sihtfinantseerimist," märgib ta. 

Valminud uuringu puhul peab tema sõnul arvestama, et tulemus sõltub konkreetsest liftitüübist. Uuritud lift oli näiteks tüüpilisest kortermaja liftist suurem ning mõeldud 13 inimese jaoks. Selle uksed avanesid vaid ühele küljele, mis mõjutas Robali sõnul samuti inimeste liikumist. Kui sarnast infot saaks koguda aga iga lifitmudeli kohta, annaks selle põhjal teha juba lihtsaid kujundusvalikuid. "Näiteks kui tahame lifti paigutada täiendavat infot, nuppe või sensoreid, et infot edastada või midagi mõõta, siis peaksime teadma, kuidas inimesed selles liftis käituvad," kirjeldab Robal.

Sarnases vaimus võiks tema sõnul uurida ühistransporti: kuidas näiteks käituvad inimesed bussis või lennukis. Samuti annaks sama loogikaga paremini mõista bussipeatuses toimuvat, kus tuleks mängu ilmastikumõõde. "Kui on päikeseline ja mitte väga palav ilm, siis sa ilmselt ei lähe katuse alla. Kui aga sajab vihma, siis sa ilmselgelt otsid omale koha seal katuse all. Huvitav on näha, kui palju inimesed siis distantsi hoiavad," arutleb Robal.

Teisisõnu on uuringus loodud mudelid ülekantavad erinevatesse olukordadesse, kus on vaja hinnata uue tehnoloogia ja kasutaja suhet. "Näiteks on teinekord vaja uurida, kuidas mingisugune nutikas elu lahendus hakkab inimesi mõjutama või kuidas seda süsteemi paremini tööle panna just inimeste hüvanguks," selgitab kaasprofessor.

Tarmo Robal ja Uljana Reinsalu kirjutavad oma uuringust kogumikus Smart Life and Smart Life Engineering.