Läinud sajandi spioonifilmides nähtud luurevidinad näisid vaatajatele omal ajal väga futuristlikud, kuid on praeguseks kõik vabalt kättesaadavad. "Nüüd on olemas kaameratega varustatud pastakad ja USB-mälupulgad, mis hakkavad salvestama, kui pulga arvutiga ühendad," toob Tartu Ülikooli lausandmetöötluse kaasprofessor Huber Flores näiteid.

Video- ja helisalvestusseadmed on niisiis muutunud sedavõrd väikeseks, aga ka hinna poolest soodsaks, et neid võib  eraisik omas kodus vabalt kasutada. Paraku tekib näiteks oma kodu turistidele välja üürivatel inimestel seeläbi võimalus oma kliente salaja filmida. Hiljutises artiklis pakubki Flores koos kolleegidega välja lihtsa meetodi, kuidas tavainimene saaks selliseid varjatud salvesteid üles leida.

Soe vastuvõtt

Huber Floresi ja kolleegide lahendus põhineb termopildistamise tehnoloogial. "See võimaldab meil näha inimsilmale nähtamatut valgust soojusjälgedena," selgitab ta. Kaasprofessori sõnul immitseb töötavast seadmest erituv soojus selle pinnale. "Ehk kui seadmed midagi töötlevad või arvutavad, muutuvad need kuumaks," märgib ta. Termoplidistamine püüab selle soojuskiirguse kinni ja tõlgendab inimese jaoks pildina nähtavaks soojuseks.

"Tavaliselt kasutavad termopildistamist näiteks jahimehed, kui nad öösel jahile lähevad ja pimedas loomi näha tahavad," toob kaasprofessor välja. Enim leiab tehnoloogia rakendust aga ehitussektoris. Näiteks reedab soojuspilt ära, kui valmivas elektri- või soojaveetaristus esineb mingeid lekkeid.

"Tavainimene saab sama lahendust kasutada reisile minnes," osutab Flores. Tänapäeval kasutab enamik inimesi selleks tema sõnul Airbnb rakenduse vahendatud kodumajutust. Vahel tuleb aga ette, et üürileandja võib turiste läbi kaamerasilma jälgida. "Mõnikord reisil olles olen isegi vaadanud, kas näen voodi kohal mõnd kahtlase välimusega suitsuandurit või üüripinnal midagi, mis salvestab, kui vetsus käin," meenutab kaasprofessor.

Niisiis otsivad turistid tema sõnul omakorda võimalust võimalikke salvestusseadmeid üles leida. "Ainus viis selleks on võtta appi kergesti kasutatav tehnoloogia," sõnab Flores. Termopildistamine ongi tema sõnul selleks kõige lihtsam ja vaistlikumalt toimiv lahendus. Kuigi eraldi on müügil ka sisseehitatud soojuskaameraga telefonid, saab tavalisele nutitelefonile termokaamera väikese vidinana juurde osta. 

"Alternatiiv on teha võrguanalüüs," ütleb  kaasprofessor. See tähendaks, et inimesel on telefonis rakendus, mis näitaks, mida parasjagu tema asupaiga arvutivõrgus liigutatakse. "Sa võib-olla näed sealt, et miski salvestab, aga ei oska öelda, kus see on. Sul tuleb ikkagi terve ruum läbi otsida," selgitab Flores. Ühtlasi eeldab võrguanalüüs tehnilist tausta, mida kõigil inimestel olla ei pruugi.

Teine alternatiiv oleks ruum välgu valgel läbi vaadata. "Võtad oma telefoni, avad selle välklambi ja hakkad siis otsima ruumist kaameraläätse peegeldust," juhendab Flores. Sellelgi otsimisviisil on oma konks: kõik sõltub välgu nurgast. Peidetud kaamerasilm peegeldab valgust tagasi vaid õige nurga alt ning helisalvesti ei peegelda üldse.  "Kolmas alternatiiv ongi lihtsalt kõik läbi otsida," tõdeb kaasprofessor.

Soojus aitab ka peitjat

Huber Floresi töörühm on termopildistamise tehnoloogiaga tegelenud juba pikalt. "Teame juba, kus see töötab, kui kaugelt pildistada, ja milline on seadme jaoks sobivaim viis soojusjälgi tuvastada," sõnab Flores. Nii tuli ka varjatud salvestite otsimise mõte neil tegelikult juba 2019. aastal ühel konverentsil, kuid pandeemia tõttu nihkus töö avaldamine pikalt edasi.

Varasematest uuringutest saadud kogemuse põhjal proovis töörühm oma lähenemist eri keskkonnas ja olukorras. "Näiteks siin artiklis me pelgalt ei otsi varjatud kaameraid, vaid asetame need näitlikku olukorda, kus seade ongi päriselt peidetud," kirjeldab Flores.

Näiteks võib olla, et inimene peidab salvestusseadme pappkarpi ja teeb sinna väikese augu, kust paistaks ainult lääts. Kaasprofessori sõnul püüdsid nad siis katses näha, kas termokaamera leiaks salvesti sellele vaatamata üles. "Leidis küll. Papp või mis tahes materjal, sõltuvalt selle kiirgusvõimest, neelab soojuskiirgust ja muutub ka ise soojaks ehk sina näed seda ikkagi," seletab ta.

Flores möönab samas, et lahendusel on omad puudused. Näiteks võib inimene peita salvesti kas arvuti, televiisori, radiaatori või mõne muu töötava seadme juurde. Kui naaberseade ööseks välja lülitada, jahtub salvesti ümbrus maha ja termokaamera leiab selle ikkagi üles. "Kui püüad seda aga leida samal ajal, kui su arvuti töötab, ei näe sa midagi," märgib kaasprofessor. Samuti reageerib soojuskaamera inimkäest õhkuvale soojusele ega näita esimesed viis minutit tõest pilti.

Samas on termopildistamisel kaasprofessori sõnul muidki kasutusvõimalusi. Näiteks saab selle abil kindlaks teha inimese soo. "Huvitaval kombel on meestest erituv soojus naiste omast erinev," osutab Flores. Samuti võib soojuspildi appi võtta see, kes ise mõnd jälgimiskaamerat diskreetselt peita tahab. "Panen seadme sooja kohta ja isegi kui keegi teine sama lahendust kasutab, ei leia nad seadet üles, sest see on keskkonna soojusesse sulandunud," kirjeldab ta.

Nagu öeldud, on jälituskaamerad Floresi sõnul muutunud väiksemaks ja odavamaks. "Oma artiklis kasutame väga odavaid kaameraid, mida saab hõlpsasti veebist tellida. Need maksid umbes 20 eurot, ja kõige kallim jäi umbes 40 euro kanti," meenutab ta. Samuti peab tema sõnul arvestama, et väikesele mõõdule vaatamata on salvestid ka üha mahukamad. See tähendab, et neid ei peagi tingimata salvestamiseks võrku ühenduma. "Siis saabki neid veel ainult soojuse abil leida," ütleb Flores.

Huber Flores ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas IEEE Pervasive Computing.