Herman Melville'i jutustuses "Moby Dick" moodustab sündmuste keskse telje vaalapüügilaeva kapteni Ahabi kinnisidee püüa kinni temalt vasaku jala ja silma röövinud valge vaal nimega Moby Dick. Uuemal ajal võiks vaala nimeks olla Prügimägi ning kapten kannaks nime James Howells, kes kaotas Prügimäel oma jala asemel oma kõvaketta.

Lugu on uue aja mõõdustikus umbes sama vana kui Melville'i romaan, millest viimane valmis kirjanikul 1851. aastal. Laual olnud kõvaketta viskas James Howells prügikasti tosin aastat tagasi. Selle tühjendas tema abikaasa järgmisel päeval suurde konteinerisse ning sealt jõudis see Walesi Newporti linna prügimäele. Mõni aeg hiljem otsis James mäluseadet ning sai aru, et oli minema visanud vale kõvaketta. Sellele oli talletatud 7500 bitcoin'i. Toona polnud kaotus suur, vahest mõnisada naelsterlingit.

Melville'i loos koguneb salapärane pinge tasahilju, kuni ületab piinava piiri. Nii juhtus ka Jamesiga. Mõne väärtusliku asja kaotus tabab mingil hetkel kõiki. See pigistab mõnda aega hinge ning siis ununeb. Seda aga vaid juhul, kui asi oli väärt vähem kui kuupalk ning selle väärtus ei kasva ajas. Jamesi kõvaketta sisu väärtus kasvas kiiresti miljoniks, siis sadadeks miljoniteks ning oleks täna väärt pea 750 miljonit.

Talle rahuliku une soovimine oleks julm, kuid umbes nii väljendas end kohalik linnavalitsus. Selle asemel, et saada luba pürgila üleskaevamiseks, soovitati mehel kaotusega leppida.

Võib ette kujutada bitcoin'i-meest James Howellsi veetmas aega prügimäel, takseerides lõputut, inimeste soovide suhtes ükskõikset prügilat nagu kõledat merd. Ta on teinud aastaid linnas lobitööd, kogunud investoreid, pakkunud välja tehisintellektil põhinevaid otsitehnikaid ning lubanud isegi anda osa oma varandusest kõigile, kes aitaksid lasta tal kaevata.

Viimati pakkus ta linnavalitsusele, et ostab prügila ära ning loovutaks kümme protsenti tulust linnale. Prügila jäi aga talle allumatuks ookeaniks. Selle asemel ilmus linna 2025.-2026. aasta eelarvesse rida sama prügila sulgemiseks ning selle katmiseks tehnilise koorikuga.

Siis ilmub ühel unetule ööle järgnenud hommikusel vaevamere külastusel udu kargusest ühte jalga lonkav silmaklapiga kuju ning küsib Jamesi käest kurguhäälses kõmri keeles, kas mees otsib mõnd elajast. Ei, mul on kadunud kõvaketas, vastab James. Ta lisab, et see on siin kusagil prügi all peidus – tema varandus ja saatus.

Külalise suu kisub eneseteadlikuks irveks, reetes sünget rahulolu, mis saabub, kui üks kütt tunneb ära teise, kelles põleb jahikirg. Ta koputab puujalaga vastu maad ning küsib, kas õnn peitub selle kaasaegse mere lainete all. Lisades, et ka tema otsis kord suurt elajat, valget leviataani, mis maksis talle jala, mehed ja mõistuse. Sellest hoolimata jätkas tema elaja jälitamist.

James Howells raputab pead ning üritab väita, et tema lugu on teistsugune. Tema kaotas midagi reaalset. Midagi, mis oli tema oma, aga ta viskas selle minema. Võõras hakkab naerma ning tõdeb, et see on sama lugu. Ka temal olid laev, meeskond ja elu väljaspool vaalajahti, aga ta lasi näljal end ära süüa. Lõpuks vaal võitis.

Howells prahvatab vastu, et see siin pole mingi mäng ega mingi müüt. See on matemaatika ja tõenäosus. Tal on lihtsalt vaja piisavalt rahalisi vahendeid ja luba ning kui ta saab õiged tööriistad, leiab ta ka kaotatud varanduse. Võõras ohkab ja kiikab silmapiiri poole, justkui näeks mõnd kauget tormi ning lausub, et ühel hetkel saab tagaajamisest asi iseeneses. Siis veenad end, et otsid aaret, aga tegelikult otsid õigustust kulutatud ajale, sinna kaotatud elule. Arvad, et jahid varandust, aga tegelikult jahib varandus sind.

Howells on vait. Tõsi, ta on otsimisele kulutanud aastaid ning palju ohverdanud. Ent tema ju polnud nagu võõras? Tema ei jahtinud kummitust. Ta on väljaarvutanud kõvaketta tõenäolise asukoha, milleks on hinnanguliselt umbes 100 000 tonni jäätmeid ligikaudu 1,4 miljonit tonni suurusest prügilast. See teeks tonni jäätmete hinnaks umbes 7500 dollarit, kilo hinnaks seitse dollarit ning 800 grammise kõvaketta hinnaks kuus dollarit. Ei, kõvaketta tegelik hind on ju peaaegu miljard!

Külm tuul puhub jalge ette tühja kilekoti. Võõras toetub lahkumiseks puust jalale ning soovitab, et keeraku mees tagasi või mingu edasi. Pangu ta tema sõnu tähele – mõni jaht on mõeldud loobumiseks, et see ei tiriks sind kuristikku. Võõras kaugeneb paar sammu ja haihtub uttu.

James vahib tühja kilekotti ning tunneb esimest korda üle pikkade aastate kahtlust. Ta oleks võinud 12 aastat tagasi osta uued bitcoin'id.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".