Möödunud aasta lõpus toimunud rahvusvaheline konverents "50 Shades of Memory Work" tutvustas põlvkondadevahelise koostöö võimalusi. Teiste seas esines seal tervishoiuteadlane Erika Marek, kes esitles oma uurimustöö tulemusi Ungaris elavate romade kogukonnast ja elukorraldusest. Olin šokeeritud nende madalast keskmisest vanusest ning ka sellest, et vana roma, eriti veel naine, on pigem harukordne nähtus.

Numbreid vaadates näeme, et keskmise inimese vanus Euroopa riikides on 40 aastat, Eestis 42 aastat. Keskmine romade vanus on aga kõigest 25 aastat, seejuures on kolmandik romadest alla 15-aastased. Euroopas tervikuna jääb nooremate kui 15-aastaste osakaal alla 16 protsendi.

Mareki ettekandest selgus ka põhjus – romad elavad traditsiooniliste kogukondadena, kus auasi on hoolitseda oma lähikondsete eest ise, võõra abi vastuvõtmist pannakse pahaks. See tähendab ühtlasi, et romad ei otsi ka meditsiinilist abi. Modernse ühiskonna näitena on 46 protsenti USA 65-aastastest läinud kas ise hooldekodusse või paigutasid nad sinna nende pereliikmed.

Seepeale võib tekkida küsimus, mis on traditsiooniline ühiskond, milline on modernne ühiskond ning millised on kummagi hüved ja erinevused.

Modernses ühiskonnas on kujunenud nii, et eluolu dikteerivad noored ja entusiastlikud ühiskonnaliikmed. Nemad julgevad riskida ja katsetada ega karda seejuures ka eksida. Seda saab kutsuda ka noorusekultuseks, kus hinnas on see, kes on silmatorkavam, ennastkiitvam ja pealetükkivam. Edu kriteerium on elada laialt ja lõbusalt, ennekõike isiklikku heaolu silmas pidades.

Selles ühiskonnas inimese vananedes tema väärtus justkui minetub. Ta on igal pool ees ning teda pole kellelegi vaja – inimene muutub nähtamatuks ning ta lükatakse kõrvale. Tööturul on ea kasvades aina keerulisem tööd leida, vanemaealisi inimesi ei kaasata enam olulistesse aruteludesse ning neile ei anta enam vastutusrikkaid ülesandeid.

Tööalaste soorituste vaates on neile seatavad eesmärgid tagasihoidlikud, inimesi suunatakse tegelema pigem vana ja tuttavaga ning uuenduslikkuse puhul ei panda neile ootusi. Vanemaealistelt justkui ei oodata eluga kaasas käimist ega õppimist. Nende õpetamise asemel tehakse nende eest tegevused ise ära. Inimese eest võimetekohaste toimingute ära tegemine langetab tema enesehinnangut. Nii satub vanem inimene justkui nõiaringi, kus nooremad teevad tema eest aina enam kõik ära.

Selles nõiaringis alavääristame tahtmatult vanemat inimest. See omakorda tekitab inimeses stressi ja abitusetunnet ning patroneerides surume vanema inimese aina enam toimekast ühiskonnast välja. Kas on alati õige seada inimesele madalad ootused vaid tema vanuse tõttu?

Kui inimene on lapseeas, oskame tema eripärade ja erinevate õppimisvajadustega arvestada. Noorte õpetamisel proovime personaalsemat lähenemist ning oleme igal moel toetavad, et ta saaks hakkama. Ea kasvades aga justkui unustame, et igal inimesel on oma õppimise eripära ning vajadus erinevat tüüpi toe järele. Võtame kõiki vanemaealisi ühesuguse massina. 

Massi on aga teadupärast lihtne unustada ja sellest eemalduda, sest mass on anonüümne ja isikupäratu. Nii leiamegi vanemad inimesed olukorrast, kus materiaalne heaolu on justkui olemas ning eluiga aina pikem, aga üksildus ja tarbetuse tunne ja stress aina kasvab.

USA-st pärit evolutsioonilise bioloogia ja antropoloogia teadlane, ajaloolane ja paljude trükiste autor Jared Diamond rääkis oma 2013. aasta TedTalkis väga kujundlikult sellest, kuidas modernses ühiskonnas on muutunud vanemaealised väärtusetuks. Ta tõi välja selle, kuidas kaasaegne ühiskond ei oska ära kasutada vananemisega kaasnevalt paranevaid oskusi nagu strateegiliste plaanide koostamise oskust, suuremat empaatiat või ellujäämisoskust.

Samuti ei kaasa me vanemaealisi perekonna toimimisse ning kasutame seetõttu hoopis võõraste abi. Võiksime edukalt ära kasutada ka nende oskusi ja kogemusi kriiside või konfliktide edukaks lahendamiseks.

Diamond kirjeldas samas ettekandes ka traditsioonilisi ühiskondi, kus suhtumine vanemaealistesse võib olla väga erinev. Osades traditsioonilistes ühiskondades, kus ellujäämistingimused on karmid, on vanemaealine koorem, kellest on vajadusel vabanemine loomulik. Samas on vanemad inimesed perekonna toimimisse alati kaasatud ning tunnevad end niimoodi lõpuni väärtuslikena.

Teist tüüpi traditsioonilistes ühiskondades, kus ellujäämise tingimused on leebed ning inimesed on paikse eluviisiga, on vanemaealised väga väärtustatud ja auväärsed ühiskonnaliikmed. Nende abi kasutatakse igal võimalusel, neilt küsitakse nõu ja neid usaldatakse. Sellises ühiskonnas elavad vanemaealised on kõige õnnelikumad. Seda ei väära ka kehvem majanduslik olukord ega viletsam meditsiiniline abi.

Traditsioonilise ja modernse ühiskonna võrdluses on vanemaealised traditsioonilises ühiskonnas väärtuslikumad, sest nende osakaal kogu elanikkonnast on väiksem. Kaasaegses ühiskonnas on vanemaealiste osakaal kiiresti kasvav ning seetõttu on konkurents inimsuhetes suurem. Modernses ühiskonnas on vanemaealise kohta nooremaid vähem kui traditsioonilises ühiskonnas ning seetõttu on ka vanemaealise roll ebaolulisem.

Kuigi kaasaegses ühiskonnas on parem majanduslik olukord ning kättesaadavam meditsiiniline abi, on modernse ühiskonna vanemad inimesed rohkem stressis ja üksildasemad ning tunnevad end väheväärtuslikuna. Olukorda on võimalik parandada, kui kasutaksime ära vanemate inimeste potentsiaali ja läheneksime nende ühiskonda kaasamisel samast printsiibist, mis lapseealistegagi. Inimesi tuleb õpetada ning kaasata lähtuvalt nende taustast ja oskustest.

Vanus pole põhjus, milleks tõrjuda inimesi ühiskonnast, sest igas vanuses inimesel on teiste ees omad eelised ning niimoodi on kõik ühiskonnas võrdselt vajalikud ja olulised. Meil on võimalik kasutada tänu meditsiini arengule saavutatud kõrgemat eluiga parimal moel, kui leiame võimalusi vanemaealiste ühiskonnas kaasamiseks.

Väärtustame iga ühiskonnaliiget sõltumata tema vanusest ning kasutame ära iga inimese oskusi ja kogemusi. Niimoodi oleme ise paremad ning seda on ka teised ühiskonna liikmed, olgu nad siis kasvanud traditsioonilises või modernses ühiskonnas. Kas suudame ühendada traditsioonilise ühiskonna hoolivuse ja kokkuhoiu modernse ühiskonna heaoluga? Elu näitab.