Töömaailma õpilasteni jõudmise tee on konarlik. See sõltub paljuski õpetajate kogemusest ning kõigi täiskasvanute hoiakutest. Nüüdseks kaks aastat väldanud projekti "Formaalhariduse ja töökohal õppe lõimimise teadusuuringute edendamine" tulemustes leidsid õpetajad, et töö olemuse täpsem selgitamine lastele ning tööks vajalike hoiakute kujundamine peaks olema senisest suurema tähelepanu all.

Mis on kooli ülesanne?

Koolihariduse eesmärkide seas on alati olnud palju erineva detailsuse astmega sihte. Lühidalt saab selle kokku võtta järgnevalt: õpilased peaksid kooli lõpuks saama sellised teadmised ja oskused, mis aitavad neil maailmas hästi toime tulla viisil, mis ei kahjustaks neid endid ega teisi, kuid samas uusi lahendusi luues, mis elu edasi viiks. Nii suurt eesmärki sihtides, tekib vajadus ette kujutada laste täiskasvanuiga, mille üheks tegevusväljaks on töömaailm.

Töö tegemist ja muidu edukat hakkamasaamist toetavate hoiakute kujunemine on pikk protsess, mis saab alguse lapseeast. Millised on üldhariduse võimalused laste ja noorte töömaailma sisenemise ja selles toimetuleku toetamiseks? Praegune teadmine ametikohtadest ja tööpaikadest meid eriti ei aita, kui tahame arvestada sellega, millistel töökohtadel lapsed tulevikus töötada võivad. Samas teame küllalt hästi, mis laadi üldoskuseid ja hoiakuid oleks töö tegemiseks vaja.

Tööandjad kurdavad enim noorte töötajate püsivuse ja vastutustunde, aga ka viisakuse ja inimliku tähelepanelikkuse vajakajäämiste üle. Üldpädevuste, nagu suhtluspädevuse, väärtuspädevuse, sotsiaalse pädevuse ja ettevõtlikkuse pädevuse kirjeldused on taasiseseisvumisaja üldhariduse riiklikes õppekavades selgelt olemas. Õpetajatel on olnud võimalus neid oma töös kasutada.

Paistab aga, et vähem on räägitud sellest, kuidas lastele töö olemust selgitada. Võib küsida, miks seda üldse vaja on, sest levinud arusaama järgi on mäng väikese inimese töö või koolilapse töö on õppimine. Need mõlemad väljendid on siiski kujundlikud ning hägustavad arusaama nii mängust, õppimisest kui ka tööst.

Selles projektis mõtleme töö tegemise all nii vabatahtlikku tööd kui ka palgatööd, aga ka muid tegevusi, mis nõuavad sihipärast pingutust, et jõuda vajaliku tulemuse või hüveni. Selline pingutus erineb õppimisest, mis on isiklikule arengule suunatud tegevus. Näiteks vabatahtlikuna noorematele koolikaaslastele huvitegevuste pakkumine aitab suurendada laste juurdepääsu huviharidusele. Panus kodustesse majapidamistöödesse aitab vanematel leida aega pere ühistegevuste jaoks.

Sild tunnis õpitava ja reaalse elu vahel

Paraku on täiskasvanute suhtumine laste töösse üsna erinev. Ühes äärmuses on arusaam, et mistahes töö on vaid täiskasvanute pärusmaa. Teises äärmuses on arusaam, et lapsed teevad vanemate kõrval kaasa kõik tööd, mida on vaja  teha majapidamises. Kuhugi vahepeale jääb üsna harva häid tulemusi andev tava, et lapsed saavad koduste majapidamistööde eest n-ö palka.

Koduste kasvatuspraktikate puhul on valik vanemate teha ning sõltub suuresti konkreetsest taustsüsteemist. Nõnda on vanemate erinevad hoiakud paratamatud. Kooliharidus on aga selgemalt struktureeritud. Siin on õpetajate käes mitmeid võimalusi, et aidata kõiki lapsi töö olemusega tuttavaks saamisel.

Projekti käigus uurisime, kuidas õpetajad töö teemat õpetamisel tajuvad. Keskendusime klassiõpetajate kogemusele, sest nemad loovad üldhariduse vundamendi esimeses ja teises kooliastmes. Tulemustest selgus, et lastevanemate ametite ja töökohtade kaudu saab õpetaja õppimist rikastada. Kogenud õpetajad loovad seoseid tunnis õpitava ja päriselus vajalike oskuste vahel. Näiteks võib hambaarstist lapsevanem läbi viia inimeseõpetuse tunni suuhügieeni teemal või arhitekt näidata, kuidas ta igapäevatöös kasutab geomeetriat ja mõõtmist.

Lisaks korraldavad õpetajad õppekäike lastevanemate töökohtadesse. Need külastused, mis on peredele üldjuhul tasuta, aitavad õpilastel näha ja kogeda keskkondi, kuhu neil muidu juurdepääsu poleks. Nii saavad õpilased infot, mis aitab tulevikus kaasa ametivalikule. Lisaks aitab vanemate töökohtade tundmine õpetajatel siduda kujundatavaid hoiakuid reaalse elu näidetega. Eakohased ja konkreetsed näited töö iseloomu kohta kujundavad arusaama vastutustundest.

Õpetajad tajuvad ametite ja töökohtade teemade käsitlemisel nii toetavaid kui ka takistavaid tegureid. Selgus, et esmalt tuleb luua koostöised ning avatud suhted lastevanematega, et vanematel tekiks valmisolek oma ameti ja töökoha tutvustamiseks. Alles seejärel saab tööelu teemasid konkreetsetes lastele lähedastes keskkondades sisukalt õppimisse lõimida. Riiklik õppekava pakub selleks ka häid võimalusi näiteks ettevõtlikkuse ja enesemääratlemise teemade raames.

Paraku võib lastevanemate kaasamine õppimisse olla väga keeruline, kuna vanemad on ülekoormatud või nad ei tunne end õpilaste ees esinedes mugavalt. Õpetajatel ei pruugi samas olla teavet vanemate ametite kohta, kuna seda peetakse pere privaatsuse küsimuseks või takistavad andmekaitsenõuded sellise info kogumist.

Õpetajad tõid veel välja, et õpilastel võib olla mõnede vanemate ameteid keeruline mõista, kuna ametite töö sisu on muutunud oma olemuselt keerulisemaks ja abstraktsemaks. Lisaks võib nooremate õpilaste vanus piirata külastusi teatud töökohtadesse, kuna ettevõtted ei pruugi lapsi vastu võtta ohutusreeglite tõttu.

Tööd saavad teha juba algklassiõpilased

Töömaailma teemadele mõeldes, tunnistavad õpetajad, et nende õpilaste töökogemused on erinevad. Kuigi algkoolilapsed ei osale tööelus samal viisil kui vanemad õpilased, on nad siiski mitmel moel kaasatud tegevustesse, millel on tööle omaseid jooni. Näiteks teevad mõned algklassiõpilased koolivaheaegadel mingit tasustatud tööd, osalevad vabatahtlikus tegevuses, aitavad teisi kodutöödes või käivad huviringides, milles harjutatakse mõneks tööks vajalikke oskuseid.

Õpetajad toovad ka näiteid kohustustest ja ülesannetest, mis on õpilastel koolis peale õppimise. Selgus, et need kogemused hõlmavad peamiselt klassiruumi ja isikliku töökoha korrashoidu.

Üks õpetaja tõi näitena klassilaagri korraldamise, kus õpilased said harjutada igapäevaoskusi: nad koorisid endale sobiva koguse kartuleid, valmistasid toitu, pesid nõusid ja põrandaid. Mitmed lapsed said sellise kogemuse esimest korda elus.

Õpilaste tööeluga seotud kogemusi väljaspool kooli mainiti harvemini, kuid sarnaselt koolile on ka kodus õpilastel ülesandeid, mis on seotud kodu korrashoiuga – näiteks toa koristamine, nõude masinast väljatõstmine või lemmikloomade eest hoolitsemine. Siiski leiti, et mitmetel õpilastel pole kodus palju ülesandeid, kuna tänapäeva tehnoloogia muudab kodutööd lihtsamaks.

Küll märkisid mitmed õpetajad, et kodustes ülesannetes osalevad õpilased on sageli iseseisvamad, paremate organiseerimisoskustega ning neil on realistlikum arusaam elust. Samas lapsed, kellel puuduvad kindlad ülesanded ja vastutus, kipuvad ka koolis olema vähem organiseeritud. Lisaks tõid mõned õpetajad esile, et huvitegevustes osalemine arendab õpilaste enesejuhtimise oskusi, sh eesmärkide seadmist ja aja planeerimist.

Õpetajate arusaamades peegeldus täiskasvanute erinev ettekujutus töö ja lapse elu seostest ning laste väga erinevad kogemused. Erinevused küll rikastavad õpetajate kogemusi, kuid töö olemuse täpsem selgitamine lastele ning tööks vajalike hoiakute kujundamine peaks siiski senisest suurema tähelepanu all olema. Selle eelduseks on tõdemus, et töö on õppimise ja mängimise kõrval nii täiskasvanute kui ka laste elu loomulik osa. Vastav arusaam aitaks õpetajatel senisest enam panustada tööks vajalike hoiakute kujundamisse.