Inimene on pidanud end ülejäänud loomadest erilisemaks, eriti kristlike mõjutustega kultuurides. Varasemalt on püütud tõmmata piir loomaliku kehalisuse ja istuva intellektuaalse töö vahele. Viimasel ajal on veast aru saadud ja sajad tuhanded vaimse töö tegijad otsivad töövõimele abi erinevatest kehalistest treeningutest.

Järsku on inimese erisuseks hoopiski omapärane suhe robotitega. Kust pärineb tema huvi robotite vastu ja miks suheldes tehisintellektiga otsivad nad selles inimest? Paljud mõtlevad roboti sisse hinge jne.

Ajast, kui õpiti lugusid kirja panema, pärinevad fantaasiad robotilaadsetest tegelastest. Neil aegadel olid tööriistadeks looduse disainitud vormid ja parimal juhul sepa tehtud metallist esemed või potissepa valmistatud nõud.

Ometi kujutasid juba vanad kreeklased ette hiiglaslikku pronksist automaattegelast Talost. Tuld ja metallitööd valdava jumaliku sepa Hephaistose valmistatud ja inimese käskudele reageeriv pronksist hiiglane pidi kaitsma Kreeta saart. Elutu, kuid inimest meenutav kuju kõndis päevas kolm tiiru ümber saare, mis teeks päeva peale kokku 700 kilomeetrit. Merel võõrast laeva märgates viskas ta selle pihta mitmetonniseid kivikamakaid ja sooritas muid vägitegusid.

Seletame taolist nähtust antropomorfismiga. Inimesel on kalduvus omistada mitteinimlikele asjadele ja olenditele inimestele iseloomulikke omadusi. Varajaste inimeste jaoks võisid mõistusega masinate fantaasiad olla viisiks, millega uuriti oma suhet loova fantaasia, tavatu jõu ja tundmatuga. Ise vastavat tehnilist kogemust omamata sündisid jutustused inimvõimeid laiendavatest või asendavatest tehnoloogiatest. Seejuures kaasnes juba siis kõige sellega meilegi tuttav rahutuse tunne, mis juhtub siis, kui elava ja masina piirid hägustuvad.

Kuis loomad ajalugu ei talleta, on kerge uskuda, et robotile hinge juurde mõtlemine on omane vaid inimesele. Järsku on aga ikkagi tegemist ürgsema nähtusega? Vahest suhtuvad ka loomad robotisse kui endasugusesse? Sellisele võimalusele viitab eksperiment, milles teadlased asetasid täiskasvanud ahvide rühma elutruu robotahvipoja ja jälgisid, kuidas päris loomad sellega suhtlevad.

Täiskasvanud emased ahvid käitusid robotlapse suhtes hoolivalt. Neis ilmnesid hoidvad ning kaitsvad käitumisjooned sarnaselt sellele, kuidas nad hoolitseksid tõeliste väikeste ahvitegelaste eest. Kui robot lakkas töötamast ehk "suri", ilmnesid emastel emotsionaalsele investeeringule viitavad stressi ja leina tunnused.

See näide vihjab ühtaegu primaatide arenenud sotsiaalsetetele ja emotsionaalsetele võimetele ning kajastab lisaks nende suutlikkust luua teatud tingimustel kiindumusi tehisliku olevusega. Inimese evolutsiooniliste lähisugulaste näitel võib oletada, et meie sotsiaalse käitumise, kiindumusmehhanismide või isegi robotitesse suhtumise eetika juured asuvad inimesest varasemas arenguperioodis.

Võimalik, et midagi pärineb imetajate veelgi varasemast arenguetapist. Värskes teadusuuringus kirjeldatakse tõelise närilise välimust ja liigutusi jäljendava robotroti suhteid päris rottidega. Kehaliselt elutruu karvakatte ja suurusega tehis-roti käitumist juhtis pärisrottidelt käitumist õppinud tehisintellekt. Sealhulgas oskas ta lisaks lihtsalt saepurus püherdamisele matkida päris rottide elus eristuvaid stressi vallandatud agressiivsuse ja rõõmuhetki täitva omavahelist mängu.

Robottegelasel oli siiski suur risk teravate hammastega agressiivsetele loomadele vahele jääda. Nimelt asendasid selle jalgu pisikesed rattad. Eksperimendi käigus selgus siiski, et tõelised rotid võtsid uue tegelase oma kampa ja reageerisid loomadele ootuspäraselt. Kui robot väljendas agressiivsust, püüdsid looduslikud mudelid sellest eemale hoida. Rõõmsamates olukordades hakkasid nad aga sellega vennalikult maadlema ning väsimuse tulles magasid temaga koos, täpselt nagu oma päris kaaslastega.

Toodud näited kajastavad jagatud evolutsioonilist omadust olla valmis suhtlema elu jäljendavate asjadega. Sõltumata sellest, kas vajadus seostub ellujäämise, kaaslase vajaduse või uudishimuga, ilmneb nii inimestes kui ka loomades eelsoodumus anda oma maailmas koht elusana tunduvatele konstruktsioonidele. Nähtus võib kujundada lisaks meile ka loomade suhtlust tänapäeval üha elutruumaks muutuvate robotite ja tehisintellektidega. Tulevik näitab, kas tegemist on tugevuse või haavatavusega.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".