Keegi ei käsi inimestel linnadesse koguneda. Paljudele võib elu maal isegi rohkem meeldida. Nähtus sarnaneb Shakespeare'i teoste valmimise ajal elanud filosoof Thomas Hobbes'i mõttega Leviaatanist. Nähtamatust, kuid igati reaalsest tegelasest, milleks on inimeste omavaheliste kokkulepete tulemusel tärkav kõiki juhtiv sotsiaal-poliitiline jõustruktuur. Selleski pole keegi kohustatud osalema. Selle hinnana peavad nad aga arvestama, et nende elu jätkub üksildase, vaese, inetu ning lühikesena.

Hobbes väitis, et inimeste n-ö loomupärases seisundis juhtis inimesi omakasu ning see põhjustas konflikte ja ebakindlust. Seetõttu olid kõik ellujäämise nimel üksteisega sõjajalal. Surmavast kaosest pääsemiseks sõlmisid üksikisikud kokkuleppe, et nad loovutavad osa oma vabadustest ja liituvad ühiskondliku lepinguga. Sellest tärkavale suveräänsele võimule usaldatud sotsiaalse korra seadmise ning hoidmise abil saavutatud stabiilsuses vabanes aega ja muid ressursse eluolu parandavale ning rikastavale kunstile, teadusele ja tervishoiule.

Kuigi Hobbes ei osutanud linnastumisele, kajastas tema arutluskäik inimeste kogunemist üha tihedama asustusega aladele, mille tulemusel tärkas vajadus sotsiaalsete kokkulepete järele. Linnades puutuvad inimesed rohkem kokku teiste omasugustega. Samade ressursside nimel konkureerides kasvaks konfliktsus, välja arvatud juhul, kui eksisteerivad kehtestatud normid ja neid täideviiv jõud.

Üksikisiku õiguste kaitse stimuleerib omakorda ettevõtlikkust ja arendab koostööd, millest tärkab teadus, sotsiaalne ning tehnoloogiline innovatsioon ja kultuuriline mitmekesisus. Hinnaks on kärbitud vabadus, suhteline elukallidus, mõnel juhul oluliselt ebatervem keskkond jmt.

Protsess kulgeb ühiste valikute koosmõju väljas sarnaselt jõele, milles igal hetkel liigub teatud osa vee molekule ka vastuvoolu. Võrreldes voolu suunas liikuva massiga on selliste molekulide koguarv suhteliselt tühine. Domineeriv vool ületab juhusliku liikumise, nii et enamik veemolekule või individuaalseid inimesi liigub endiselt allavoolu või linna poole.

Inimeste puhul on ajendiks tugev süsteemne elukorralduslik stiimul. Maal ja looduses on palju head ja ilusat, ning rohkem vabadusi. Sealgi tuleb elamise nimel teha ohverdusi. Juhul kui poleks tekkinud linnu ja puuduksid neis tärganud hariduse, tervishoiu ja tehnoloogia saavutused, oleks tänagi elu looduses üksildane, vaene, inetu ja lühike.

Inimesi ajendab linnadesse kolima eelkõige lootus majanduslike võimaluste avardumisest, parem haridus ja tervishoid ning elavama sotsiaalse ja kultuurielu võlu. Mitmekesisem suhtlus suurendab uute ideedega kokkupuudet ja kultiveerib professionaalsete võrgustike kujunemist. Need kõik loovad võrreldes eraldi tegutsemisega rohkem hüvesid. Linnas luuakse üheskoos rohkem rikkusi ja linnad koguvad ka igasuguseid makse, mida investeerivad taristusse ja mugavustesse.

Sellega seoses peab rääkima suhtelisest mugavusest. Esialgse kasvu perioodil saavutatud hüved peibutavad kasvava luksuse ja ekstravagantsusega. Linnakodanikele jaguneb võrdselt igasuguseid elukvaliteedi teenuseid. Elamispinna osas satuvad aga kõik üha suuremasse pigistusse. Linnastumise kiire tempo on toonud kaasa põneva nihke ruumikasutuses, mille eriliseks avalduseks on väikeste hoidlate ja magamiskookonite vallas toimunud areng.

Tiheda asustuse tulemusel tõusevad eluasemehinnad. Lisades kõrvale töökoormusest tingitud lastetuse, eelistatakse üha väiksemaid kortereid. Samas kui heaolu oluliseks elemendiks on kaupade paljusus. Neid koguneb linnadesse nii palju, et neid ei jõuta kasutada või jäävad need elupinna vahetamise ajal jalgu jne. Taolise ballasti hoidmine kallil elupinnal pole ratsionaalne. See motiveeris otsima loomingulisi, linna piiridesse sobivaid lahendusi.

Üheks vastuseks on minilaod. Mõnes suuremas riigis on isiklike asjade uudne paiknemine ümber kujundamas viisi, kuidas linnaelanikud haldavad omi asju ja isiklikku ruumi. Sama toodet kasutavad mitmed väiksemad ettevõtted. Miniladude fenomen areneb kindlasti edasi ja on kujunemas muutuste rohkes keskkonnas linlaste varade puhversüsteemiks. Võib-olla ka enamaks.

Magamiskookoneid Eesti vist veel ei kohta. Väikesed ja privaatsed ööbimiskohad ilmusid esmalt Jaapanisse ja nüüd on levimas teenusena suurematesse linnadesse. Miniladude puhul on suures laohoones kümneid ja kümneid pisikesi omaette uksega ruume. Magamiskookonite äri on üsna sarnane, aga oluliselt väiksemates mõõtudes.

Umbes voodisuurusesse ruumi sisenemiseks on ukse asemel tihti pelk kardin. Sarnaselt ladudes hoitavatele asjadele rendivad inimesed neid pikemaks ajaks. Põhiosa inimese päevast möödub tööl ja linnas. Tegemist pole luksusega, aga võrreldes autos magamisega on kookon oluliselt mugavam ja isegi turvalisem.

Paraku kehtivad linnades eluruumidele teatud sotsiaalsed kokkulepped ehk seadused, mis jäävad jalgu kiirele arengule. Iseloomuliku näite leiab võimsa majanduse ja kalli elamispinnaga San Franciscost. Linn otsib arendajaga koos lahendust, kuidas ületada kehtivate elupinna regulatsioonide takistusi olukorras, milles 700 dollari eest kuus renditava ühe magamiskookoni koha nimel konkureerib paarkümmend soovijat. Kõne all oleval arendajal on vabu kohti vaid 17. Nad lisaks kiiresti sadakond juurde, aga seadused on selliste eluruumide võimaldamiseks puudulikud.

Ometi võib juba mõelda uuele elu kolmnurgale. Varasemalt moodustas selle kodu, töö või kool ja kauplus. Edaspidi koosneb see magamiskookonist, oma asjadega koosviibimist võimaldavast minilaost, kiirsöögikohast või minilattu saabuvast toidukullerist ning töökohast. Seda muidugi juhul, kui sedagi ei tehta kaugtöö vormis otse minilaost.

Huvitav, mida arvaks Thomas Hobbes sellisest elukorraldusest?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".