Üha rohkem kasvab uurijate huvi välismaal kõneldavate keelevariantide vastu, mistõttu on järjest sagedamini kasutusel mõiste pärandkeel. Eestis on see termin aga suhteliselt uus ja vähe kasutatud. Artiklis võrdleme pärandkeelt teiste sarnaste mõistetega, kirjeldame eesti pärandkeele eripärasid ning tutvustame, milliseid pärandkeeli kõneldakse Eesti piires.

Sissejuhatus mõistetesse

Pärandkeele mõiste viitab kodukeelele, mis erineb ühiskonna keelest ning mida laps õpib seetõttu piiratud sisendi põhjal. Mõiste piirid on kohati hägusad, sest erinevad kakskeelsuse vormid kattuvad ning iga üksikjuhtumi puhul ei saa üheselt öelda, kas tegemist on pärandkeele kõnelejaga või mitte.

Järgnev tabel kõrvutab kakskeelsusega seotud mõisteid, mis erinevad keele omandamisviisi ja/või kasutuse poolest, ning selgitab, kuidas pärandkeel nende vahel paigutub. Põhjalikumalt saab kakskeelsusega seotud mõistetest ja uuringutest lugeda Reili Arguse jt kirjandusülevaatest.

Eesti keel pärandkeelena

Tüüpiline näide eesti keelest pärandkeelena on nn väliseestlaste ehk üleilmsete eestlaste keel. Näitlikustamiseks võtame appi Kanadas sündinud 40-aastase Uku Michaeli. Ta omandas eesti keele emakeelena vanematelt, inglise keel lisandus lasteaias.

Uku Michaeli eesti keel erineb Eestis elavate eakaaslaste keelest: kuna ta on keele omandanud väiksemalt kõnelejate ringilt, võib tema sõnavara peegeldada tema vanemate põlvkonna sõnu, mida Eestis noored enam ei kasuta; peale selle on ta sõnavara eakaaslaste omast piiratum. Oma rolli mängib inglise keel, mis pea kogu Uku Michaeli elu on eesti keele kõrval kasutusel olnud: ehk tajume tema kõnes inglise keele mõjulist /r/-i hääldust, ehk on tema eesti keeles oma koha leidnud sagedam passiivi kasutus (nt olin koolis kiusatud), mis on igati grammatiline, kuid Eestis harvem kasutatud konstruktsioon.

Igal eesti pärandkeele variandil on omad eripärad, mida mõjutavad nii ühiskonnakeel(ed), millega eesti keel kontaktis on, kui ka see, mitmenda põlvkonna kõnelejatega on tegu.

Eestis sündinud Emma, kes aastasena vanematega Norra kolis ja norra keele seal lasteaeda minnes omandas, räägib eesti keelt veidi teistmoodi kui tema vanemad, kes kolisid siit ära täiskasvanueas. Kui Emma ise täiskasvanuna Norras pere loob, siis erineb tema laste eesti keel omakorda tema omast. Kui ka Emma lapselapsed kasvavad Norras, ei pruugi nemad enam eesti keelt rääkida.

Joshua Fishman on pärandkeele kogukondade keelemuutust kirjeldanud kolme põlvkonna mudeliga: sisserändajad saabuvad ükskeelsena oma kodumaa keelega, nende lapsed kasvavad kakskeelsetena ja lapselapsed juba üksnes uue kodumaa keelega. Igapäevaelus enam pärandkeelt vaja ei lähe ja pereringiski saab jutud aetud enamuskeeles. Seejuures märkis juba Fishman, et rahvuslik identiteet on keelest tihtipeale pikaealisem: kolmandat põlve Norra eestlane ei pruugi eesti keelt kõnelda, kuigi tunneb end Eestiga seotuna.

Tendentsid pole aga absoluutsed reeglid: kui Emma ja Uku Michaeli lapselapsed käivad suviti Eestis vanatädil külas, hoiavad Snapchatis kontakti omavanuste Eesti sugulastega ning tulevad Toronto või Stavangeri eesti kooriga laulupeole, on põhjusi ja võimalusi eesti keele rääkimiseks küllaga.

Seejuures on motivatsiooni loomine ja hoidmine osalt ka nn kodueestlaste käes: uuringud näitavad, et mida põlvkond edasi, seda ärevamaks muutuvad pärandkeele kõnelejad kodumaa sugulaste ees, kuna tunnevad, et ei oska keelt "piisavalt hästi".

Kui julgustame ja toetame eesti keele õppimist ja kasutamist ka siis, kui sel võõrapärane kõla tundub olevat, saame keelevariandi võrra rikkamaks ning avame uutele pärandkeele kõnelejate põlvkondadele võimaluse oma eesti identiteediga tugevam side leida. Torontosse ehitatava uue Eesti Maja projektijuht Ellen Valteri sõnadega: "Meie siin väljaspool, kes me endiselt valdame eesti keelt, vigadega võibolla, aga südames oleme eestlased."

Pärandkeeled Eestis

Eesti-siseselt võiks pärandkeeltena vaadelda sisserännanute emakeeli. Viimase rahvaloenduse andmed näitasid, et Eestis kõneldakse 243 eri emakeelt. Välispäritolu on 27,5 protsenti Eesti rahvastikust: esimene põlvkond moodustab 14,3 protsenti koguelanikkonnast, teine põlvkond 7,7 protsenti ja kolmas põlvkond 6,4 protsenti. Esimene põlvkond tähendab siinkohal, et inimene ise ja tema vanemad on sündinud välismaal. Teise põlvkonda kuulujatel on üksnes vanemad sündinud välismaal. Kolmas põlvkond sündis Eestis, kui sinna kuulujate vanavanemad sündisid välismaal ning vähemalt üks vanematest sündis Eestis.

Välispäritolu rahvastiku seas on kõige enam venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, soomlasi ja lätlasi. Sellise demograafilise jaotumuse taustal on Eesti keeleteadlased pööranud palju tähelepanu just slaavi päritolu inimeste eesti keele omandamise ja kasutuse uurimisele.

Pikemat aega uurijate huviorbiidis olnud venekeelne elanikkond on elanud Eestis mitu põlve, mõnes piirkonnas (eriti Ida-Virumaal) on vene keelt emakeelena kõnelejate osakaal eesti keelt emakeelena kõnelejate kõrval oluliselt kõrgem; koos venekeelse elanikkonnaga on jäänud alles ka vene keel Eestis. Kui eelmisel sajandil sisaldas eesti keel rohkem vene mõjusid kui vastupidi, siis nüüdisajal on Eestis kõneldavas vene keeles järjest rohkem eesti keele mõjusid.

Ennekõike ilmnevad need mõjud sõnavaras, kus on omaks võetud terve hulk estitsisme (nt helkur, topsik, haigekassa). Hoolimata sellest, et vene keel pole riigikeel, on see levinud ka eesti (või muud) keelt emakeelena kõnelevate inimeste seas – näiteks praeguseni õpetatakse vene keelt paljudes koolides B-võõrkeelena. Kuna vene keelt kõneldakse ennekõike piirkondades, kus domineerib venekeelne kogukond, siis pole üheselt selge, kas Eestis kõneldavat vene keelt võib lugeda pärandkeeleks või mitte.

Ukrainakeelses elanikkonnas võib mõtteliselt eristada kahte rühma: pikaajalisi elanikke ja uusasukaid. 2022. aastal puhkenud sõja tõttu oluliselt tõusnud just uusasukate ehk esimese põlvkonna Eesti ukrainlaste arv. Kui varem pruugiti ukraina keelt eeskätt kodus ja kohalikes Ukraina ühingutes, siis nüüd on ukraina keele säilitamise võimalused mõnevõrra avardunud.

Näiteks 2022. aastal avatud Vabaduse Kool on ainuke, mille õppekavasse on sisse kirjutatud ka ukraina keele õpe. Nende muutuste valguses saab aga käivitada uue uuringutelaine, et jälgida, kuidas säilib ja muutub Eestis kõneldav ukraina keel, mida võib vähemalt lähiaastatel vaadelda kohaliku pärandkeelena.

Eesti tasandil saab laiemalt arutleda, kas ka kohalikke põliskeeli võiks lugeda pärandkeelte hulka, kuna paljuski sõltub see keelekogukonnast ja ümbritsevast ühiskonnast. Varasemates käsitlustes on nimetatud pärandkeelteks näiteks võro, liivi ja lutsi keelt. Nende keelte staatus on mõneti erinev ning tihti pole need inimeste esimesed keeled, vaid omandatakse alles hilisemas eas.

Lõunaeesti keelte olukord on mõnevõrra parem, näiteks Võrumaal saavad õpilased koolides võro keelt valikainena õppida ning Lõuna-Eestis on keeleoskajate osakaal võrdlemisi kõrge.

Siiski ei ole põliskeeled n-ö sisse toodud (nagu vene, ukraina ja inglise keel), vaid ajalooliselt kõneletigi neid keeli Eesti pinnal – seega on põliskeele silt siin olulisem kui pärandkeel. Kui aga mõni võrokene kolib piiri taha, siis võiks tulevikus teda (ja tema järeltulijaid, kui nendega võro keelt kõnelda) kirjeldada kui pärandkeele kandjat. Lõpuks sõltub mõiste valik konkreetses kontekstis eesmärgist ja rõhuasetusest.

Kokkuvõtteks

Pärandkeele mõiste on kasulik eristamaks keelt, mida omandatakse ja kasutatakse teatud eritingimustes. Ühtlasi on see kasulik mõistmaks, miks ja kuidas võivad väljarännanute lapsed kõneleda teisiti kui Eestis kasvanud inimesed. Seejuures tuleb meeles pidada, et mõiste pärandkeel viitab esmalt omandamise olukorrale, mitte tingimata keelepädevuse tasemele. Iga eesti keelt pärandkeelena omandaja puhul sõltub keeleoskus väga palju ümbritsevast kogukonnast ja sellest, kui palju võimalusi on tal keelt kuulda ja kasutada.

Siinkohal tasubki teada, et pärandkeele kõnelejad vajavad toetust ja julgustust, nii nagu teise keele õppijad. Pärandatakse ikka seda, mis väärtuslik. Kui eesti keelt antakse edasi ja kõneldakse üle maailma, eri viisidel ja eri kontekstides, on see märk eesti keele kestlikkusest!

Artikkel ilmus Emakeele Seltsi ajakirjas Oma Keel. Mari-Liis Korkus ja Adele Vaks on Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorandid, Virve Vihman Tartu ülikooli psühholingvistika kaasprofessor.