Inimesed annavad teistele omasugustele auhindu sooviga neid esile tõsta, tänada ja ülejäänuid motiveerida, aga ka haruldasemaks peetud indiviidist rohkem kätte saada. Peamiselt soovitakse seda erinevate nõuannete kujul. Ühtlasi peab arvestama, et nende nõu ei pea meeldima ega peavoolus levinuga kokku sobima. Erakordsuse paratamatuks eeldus ja kõigi ülejäänute varjatud soov on, et keegi mõtleks massidest eristuvalt.

Värske võimaluse pakkus 2021. aastal Nobeli rahupreemiaga pärjatud Filipiini-USA taustaga ajakirjanik Maria Ressa. Riigis, kus kuritegevuse ohjamiseks kasutatakse ametivõimude juhitud mõrvarühmi, julges Maria Ressa kritiseerida autoritaarse juhtumisstiiliga Rodrigo Duterte valitsuse tegemisi.

Valitsejate vimm oli sedavõrd suur, et kui Ressa pidi sõitma Stockholmi autasu vastu võtma, seati talle kohtu vahendusel riigist lahkumise keeld. Alles pärast rahvusvahelist tähelepanu nõustus kohalik kohus, et ta võib korraks riigist ära käia. Hiljem polnud sellisel piirangul enam mõtet.

Võiks arvata, et Ressal on Duterte suhtes tundlikum pahameele- ja hirmureaktsioon. Käesoleva nädala lõpuni Walesis toimuval kirjandusfestivalil esinedes märkis ta esmalt "et olenemata kultuurist, keelest või geograafiast, on meil kõigil palju rohkem ühist kui erinevusi". Selle asemel, et tuua näiteid noa ja kahvliga söömisest või kümnest varbast, nimetas tõi ta aga ühisosana, et "meid kõiki manipuleeritakse ühtemoodi".

Duterte asemel nimetas ta maailma suurimate diktaatoritena hoopiski Mark Zuckerbergi ja Elon Muski. Maailmas toimuva suhtes tähelepaneliku inimesena märkis Ressa, et sotsiaalmeediaplatvormid oskavad kujundada kasutajate tundeid, mille tulemusena on neil võim mõjutada seda, kuidas keegi näeb ja mõistab maailma ning mil viisil inimesed seejärel tegutsevad.

Muski diktatuuriga seostamine võis tulla paljudele üllatusena, kuivõrd ta ise paistab olema enda suurim vaenlane. Siin võibki ilmneda Ressa auhinnatud tähelepanelikkus – Muski valitsemise ajal hakkas endise nimega Twitter meenutama diktatuuri. Mitmetest otsustest kuvandus läbi uue omaniku isiklik, tihti mõnel personaalsel, mitte ärilisel põhjusel sündinud argumentatsioon. Õigemini selle puudus, sest diktaator ei pea end õigustama. Äri jaoks osutusid otsused tihti kahjulikeks, korralikke kliente solvavateks, kuid radikaalsete vaadete ja vägivaldsete instinktidega ebameeldivaid tüüpe ligitõmbavaks.

Vastakaid tundeid tekitava Muski isiku puhul on avaldatud arvamust, et ta teeb oma käitumisega kahju ka edumeelsete seas populaarsele Tesla kuvandile. Endise Twitter puhul pole seda efekti võimalik varjata. Mõned viisakamad pikaajalised kliendid loobusid teenuse kasutamisest ja endise Twitteri väärtus kukkus aastaga üle 70 protsenti. Avalikku ruumi lisandus isegi moeka hoiakuna poetada endise Twitteri kohta mõni kriitiline kommentaar. Erinevalt Maria Ressale rakendatud väljasõidukeelust on kõigil vabadus sealt lahkuda.

Seda nad siiski teha ei saa. Olukord meenutab osaliselt pantvangidraamadega seotud Stockholmi sündroomi, milles igati halba ja eluohtlikusse olukorda sattunud ohvrites tärkavad neid terroriseerivaid isikuid õigustavad emotsioonid. Sotsiaalmeedia keskkonnas on kasutajad ise enda vangistajateks.

Neid on nii palju, et lahkumine sarnaneks kukkumisega meedia tähelepanu säras pantvangistseenist rutiinsesse ja üksildasse tavaellu. Sellest põgenemiseks loodigi pesa ekraanitagusesse maailma või midagi selles võtmes. Igatahes püüab igaüks jätta mulje teistele ja peamiselt iseendale, et nad on otsustes vabad ja lihtsalt ajavad seal oma asja ega ole seotud Muski trikkidega.

Just sellele tunnete deformatsioonile Maria Ressa osutabki. Muski ettevõttel on mõjuvõim liikmete tunnetele ja selle kaudu nende tegutsemisele. Ettevõtte juhil on võim selle toimimise üle. Võimalik, et Muski isikuomadused dikteerisid ka tema tahtmise saada suure sotsiaalmeedia valitsejaks, isegi kui see polnud majanduslikult põhjendatud. Viimasele osutab teda viimasel hetkel tabanud põgenemissoov, kui ta püüdis ostulubadust kohtu abiga katkestada.

Loomulikult ei tohi unustada Ressa mainitud Mark Zuckerbergi. Facebooki juhina sattus ta pea tahtmatult maailma kodanike ülese võimu äratatud diktaatori instinktide keerisesse. Võimalik, et tema on mugavust eelistavate alamate sünnitatud diktaator. Sellega seoses väärivad märkimist paar huvitavat nüanssi.

Diktaatoritele enamasti ei meeldi teised omasugused ja ka Muski ning Zucki suhetes ei avaldu kuigi palju armastust. Võib-olla oli see algaja diktaatori puudulik enesevalitsemine, sest esimesena pilgutas silmi Elon Musk, lubades Mark Zuckerbergile peksa anda. Kuuldes natuke hiljem, et viimane on aastaid treeninud Jiu Jitsut ja võitnud isegi turniire, hakkas Muski kehaline ägestumine vaibuma.

Teise huvitava tähelepanekuna tunnistas Zuckerberg ühes intervjuus, et igal hommikul Meta juhina ärgates on tal tunne, nagu keegi lööks teda rusikaga kõhtu. Ühel katarsise hetkel tunnistas ka Musk, et ta ei taha olla mitte ühegi ettevõtte peadirektor. Ilmselt on ka diktaatorid oma süsteemi vangid.

Maria Ressa kirjeldab matemaatik John Nashi avastusena kuulsaks saanud lukustunud tasakaaluseisundit, milles ükski osapool pole olukorraga rahul. Sellest väljumisega teevad nad endale veelgi rohkem halba. Nii püsivad koos ka paljud diktatuurid ja abielud, lõpetades riikide ja sotsiaalmeediaga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".