Tehisaru aitab tappa inimesi nende endi palvel
Iisraeli relvajõudude esindajad tunnistasid hiljuti, et kasutavad TI abi Hamasi terroristide tuvastamiseks ja elimineerimiseks. Ajalukku vaadates pole taolistes moraalipiire avardatavates valikutes midagi eriskummalist, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Kultuurimälust leiab vaevata kunstilisi näiteid, milles uuritakse põhjalikumat mõtlemist nõudvatel või lausa kriisihetkedel tõsiselt võetavaid lubadusi andvaid inimesi, kes need hiljem kahetsuseta murravad. Lugudega püütakse vist edasi anda midagi õpetlikku. Vahest püütakse osutada neis teistele kui õnnetutele, kelle saatust võiks vältida. Omaette õpetusele vihjab taoliste lugude arvukus.
Kindlasti mitte esimeseks raamatuks oleva Piibliga alustades jätkub loetelu muinasjuttude, ilukirjanduse ja biograafiatega. Kõik moodustab ühe suure pildi unustavast, ratsionaliseerivast, muutustele osutavalt ennast õigustavast ja vajadusel vabandusi pakkuvatest inimestest. Kombineerides seda lubaduste murdmise impulsiivsusega kaasneva agressiivsusega, on tulemuseks kõige kiskjalikum loom.
Olgu võrdlusena toodud vähema mõistuse ehk moraalipotentsiaaliga rõuged ja inimesest tulenev oht. Viiruseohvrite arv ulatub üle 300 miljoni. Haigusele pandi piir alles poole sajandi eest. Vägivalla ja sõdade põhjustatud surmajuhtumite koguarvu võrdlemisel rõugetega peab arvestama erineva kontekstiga. Mõnel juhul võivad mõlemad kombineeruda läbi poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike tegurite keerulise koosmõju.
Rõugete ja inimese vägivalla vahelt leiab mõtliku seose. Viimane teadaolev rõugekolle lahvatas 1977. aastal Somaalias. Sellest saadi jagu ja inimkonda esindav Maailma Terviseorganisatsioon kuulutas ränga nakkushaiguse likvideerituks. Teadupärast peetakse rõugeid ainsaks taolise inimkonna võiduga lõppenud haiguseks. Rõugete seljatamist peetakse üheks ajaloo suurimatest rahvatervise edusammudest.
Aastal 1972 sõlmisid riigid bioloogiliste relvade konventsiooni. Peaaegu kõik riigid, sealhulgas suurriigid, kinnistasid allkirjaga, et nad ei tegele bioloogiliste ja muude mürkide, sealhulgas rõugetega relvade väljatöötamise, tootmise ega hoidmisega, Ometi hoitakse teadaolevalt viirust USA ja Venemaa hoidlates. Avaliku saladusena hoitakse tapvat haigustekitajat ilmselt mujalgi, sest viirusehirmust suurem on hirm teiste inimeste ees. Hirm kokkulepete rikkumise ees.
Politoloog Rudolph Rummel pakkus välja mõiste demotsiid, et tähistada inimese või inimeste mõrvamist valitsuste poolt, olgu siis genotsiidi, poliitilise mõrva ehk polititsiidi või massimõrvade läbi. Rummeli hinnangul tapsid valitsused ainuüksi 20. sajandil umbes 262 miljonit inimest. Varasemate sõdadega kokku osutubki inimene rõugetest ohtlikumaks ja seega iseenda suurimaks vaenlaseks.
Sestap ei tasu lasta end lepingutega uinutada. Tõdemuses puudub sarkasm ja küünilisus. Reaalsusega arvestamine on pigem vabastav. Vabadus ei tähenda ebamugavuste ja ohtude puudumist. Pigem osutab see nendega arvestamise võimalusele. Tegemist pole ka nihilismiga – jagatud väärtuse ning moraali eitamise ja elust tähenduse puudumist kajastava hoiakuga.
Vastupidi, kõik peaks hoidma ühiseid väärtuseid, ilma et neis peaks kokku leppima ja neid kirja panema. Sellega loovutaksid nad võimu ja vastutuse abstraktsele. Levinum viis, kuidas inimesed loovutavad võimu, on arvata, et neil seda pole.
Lähiajal on oodata mitmesuguseid olukordi, millega toimetulekuks napib varasemat kogemust ja puuduvad vastavad kokkulepped. Järelikult peab lahendusi otsima omaenda varudest. Kasvava teravusega puutume ühe sellisega juba kokku. Näiteid leiab Venemaa agressioonist Ukrainas ja Hamasi terroristide vallandatud konfliktist Gazas. Mõlemad olukorrad sunnivad valima pooli, toetama ja lootma nende võitu.
Küsimus on relvade valikut puudutavas eetikas. Vastavad seadused puuduvad, mida sõjalistes konfliktides ei järgitaks. Tõendeid sellest on lihtne leida. Olles kaotanud omaenda kompassi, loodetakse teiste moraalsetele valikutele.
Sõjad on end tõestanud innovatsiooni katalüsaatoritena. Sõdade hinnaga loodi rahuajale palju kasuliku. Miks ei saavutatud seda rahu ajal? Põhjusteks on innovatsiooniga seotud riske kammitsevad kirjutamata ning kirjapandud kokkulepped ja reeglid.
Näiteks palus mõne aasta eest esinduslik kogu tehisintellekti arendajaid, rahastajaid ja arvamusliidreid, et masinale ei antaks õigust inimeste tapmist puudutavate valikute tegemiseks. Aatena oli see ilus, kuid inimesega arvestades põhjendamata lootus. On vaja vaid sõjalist konflikti, et loovutada viimaks inimese tapmine robotile.
Iisraeli relvajõudude esindajad tunnistasid hiljuti, et kasutavad TI-d Hamasi terroristide tuvastamiseks ja elimineerimiseks. Käimasoleva konflikti ajal oli masina abiga tuvastatud 37 000 võimalikku vastast. Nende leidmisel rahvamassides tuleks koheselt ja tapvalt reageerida. Otsustusahela lõpus on küll inimene, kuid tema võimed on masinast nõrgemad. Seda eriti pingelises, mõnikümmend sekundit kestva võimaluse, kus inimene taandub vaid formaalseks nupule vajutajaks.
Naiivse inimese rolliga TI juhitud relvasüsteemile pannakse süüks maailma kriisikolletes toitlustamisega tegeleva organisatsiooni kolme sõiduki ründamisega kaasnenud seitsme süütu inimese tapmist. Tulemus pole kasulik ühelegi osapoolele. Kõik laiutavad kurbuses käsi ja kehitavad õlgu, sest masin tegi. Need teevad nüüdsest ka edaspidi. Inimene ei tõmba ju ligi seda, mida ta tahab, vaid seda, milline ta on.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"