Armutu konkurents sunnib ettevõtteid kombineerima kahte riskialdist taktikat. Need on kiirustamine ja jätkuv investeerimine tipptasemel tarkvaralahendustesse. Viimasega seonduvat riski on raskem ära tunda. Hoolimata sellest, et tõendid ja kaasnev kulu on mäekõrgused. Kõige uuema ja parima tehnoloogia võidujooksuga kaasneb häda, mille ajaleht The Wall Street Journal hindas USA näitel sealse riigivõla aastasest intressimäärast 2,5 korda suuremaks.

Ettevõtluse kraesse jääv triljonite dollarite suurune koormis koosneb kahest arvust. USA ettevõtlus kaotab aastas 2,41 triljon dollarit küberturvalisuse ja talitlushäirete, ebaõnnestunud arendusprojektide ja aegunud süsteemide hooldusele. Probleemide allikaks on vanasse ja jätkuvalt uuenevasse programmikoodi jäävad ja kokkusobimatuse tõttu lisanduvad vead, kurjategijate leidlikkus ja lõppkasutajate muutuvad vajadused. Kui õnnestuks need ühe korraga eemaldada, hinnatakse arve suuruseks 1,52 triljon dollarit. Ent isegi juhul, kui raha poleks probleemiks, osutuks selle tulemuslik kasutamine pea võimatuks.

Leonardo da Vinci olevat tõdenud: "Kunst pole kunagi valmis, vaid hüljatud". Arvutiteaduste suurkuju Donald Knuth võrdles tarkvara loomist kunstiga. Ta kirjeldas, kuidas tarkvara valmimisel laiub teadmiste ja oskuste rakendamise loogiliste ja funktsionaalsete aspektide kohal kunstnikule omane loominguline ja esteetiline mõõde. Vastavalt Leonardo da Vinci tõdemusele jõuab see vaatajani mitte sellepärast, et kunstnik sai töö valmis, vaid ta jättis selle antud kohal pooleli ehk hülgas.

Kui mõni harv kunstnik käib ka hiljem pintsliga vana taiest tohterdamas, siis tarkvaramaailmas ei käi varasemat koodi parandamas ja täiendamas vaid mõni fanatt. Tarkvara ei saa kunagi valmis, seda vähemalt kahel ilmsel põhjusel. Maailm, kuhu tarkvara lisandus, muutus juba pelgalt antud sammuga selle tarkvaraga maailmaks, mõjutades kasutajate käitumisi ja ootuseid kuni selleni välja, et vana versioon vajab täiustamist.

Teiseks ilmseks põhjuseks on tarkvaralahendustest sõltuva maailma muutuvate vajaduste rahuldamise tulemusel tarkvaralise keskkonna komplekssuse suurenemine läbi pidevalt lisanduvate ja liidestuvate tehnilise loogika kihtide ja programmimoodulite.

Leonardo da Vinci mõttega kooskõlas hülgavad tarkvaraarendajad tegelikult oma süsteemid, kuigi nimetavad näilist punktsündmust töö üleandmiseks. Hinges teavad nad aga, et varsti heliseb nende telefon ja helistaja alustab kõnet sõnadega: "Meil on probleem". Nende kõnede teoreetiliseks ja esialgse lõpetamise hinnaks oleks mainitud 1,5 triljon dollarit.

Sõna teoreetiline kasutamine on kohane, sest paljudel juhtudel on algupärase koodi loojad ettevõttest või koguni siit ilmast ammu lahkunud, keegi ei tea ega mäleta, mida ja kuidas kunagi lahendades veel mõeldi, teadmata kohtadesse jäi äriplaani ajasurvest tuleneva kiirustamise tõttu mitmesugust toorest koodi, mida ei jõutud korralikult üle anda ega vastu võtta jne.

Mõnest praeguseni laialt kasutatavast tarkvarast on leitud üle 40 aasta eest loodud vigast koodi, pankade tarkvaras peitub 1960. aastatel kasutatud programmeerimisekeeles Cobol valminud ja tänaseni dokumenteerimata koodi. Vähemalt USA ballistiliste rakettide tehnilises keskkonnas kasutati aga veel hiljuti kaheksatolliseid flopikettaid.

Kuis masinavärk töötas ja kasutajad harjuvad arvutite ja tarkvara vigase käitumisega kui süsteemi lahutamatu omadusega, siis on sõltuvalt sõnavalikust tegemist "tiksuva pommiga" või kasutades majanduslehe sõnu "varjatud laenuga". Laen lõppeb tasumisega, parem jõukohaste maksete kui ühekordse üle jõu käiva lõppsummana. Kasvava keerukusega kaasnev ebastabiilsus realiseerub lõpuks tõsise kriisina.

Laenu metafoori kasuks kõneleb kasvav intress. Vigade parandusega seotud 1,5 triljoni dollari hinnang pärineb 2022. aastast. Praeguseks pakuvad eksperdid reaalse kulu suuruseks ligemale kaks triljon dollarit. Seda lisaks probleemse tarkvara kasutamise 2,5 triljoni suurusele iga aastasele kulule. Antud hinnang puudutab ainult USA majandusruumi. See pole aga ju ainuke tarkvara kasutav omavalitsus.

Tarkvaramaailmasse lisandus hoogsalt vigast koodi pandeemiaaegse paanika olustikus. Toona kasvas hüppeliselt töiste protsesside ülekandmine tarkvaraliseks. Paljud kohtusid esimest korda kaugtööplatvormidega, mida õpiti kasutama žonglöörides samal ajal zoomi-koosolekute, kullerteenuste, koolitöö ja ambulatoorse arstiabi jaoks lisatud ekraanitoodetega.

Nimetatud tehnilise päritoluga võlast on osad teadlikud. Märgatav arv tarkvarasüsteemide omanikest elavad teadmatuses ja nende seisu hinnatakse halvemaks, tõdetakse artiklis. Kuis kõigil on muidki probleeme ja tarkvarasüsteemid siiani kuidagi toimivad, valitseb suhtumine, et odavam ja lihtsam on asju homse peale lükata. Omaette väljakutseks on otsus, kas panustada piiratud ressurss vana asja parendamisse või investeerida järgmisesse uuenduse tsüklisse. Vääramatu jõuga kaldutakse eelistama viimast ja nii mainitud võlg kasvab.

Ühtlasi areneb lõppkasutajaid kaitsev seadusandlus. Seadusloogika rajaneb vastutuseahelal. Lõppkasutaja heaolu ohustavad olulises osas tarkvarast koosnevad isejuhtivad autod, navigatsiooniteenused ja lõputult kasvav veebikeskkond. Nemad on ühed, kes asuvad seaduse jõuga välja nõudma vigast tarkvara võimaldava aja ja raha kokkuhoiuga loodud võlga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".