X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Andmeteadlane vastab: kes oli rahvusliku ärkamisaja keskmes?

Ärkamisaja kõige kesksemate eestikeelsete autorite seas on hulk baltisakslasi ja mitu tänaseks pigem unustatud kirjameest, kuid mitte näiteks Lydia Koidula,
Ärkamisaja kõige kesksemate eestikeelsete autorite seas on hulk baltisakslasi ja mitu tänaseks pigem unustatud kirjameest, kuid mitte näiteks Lydia Koidula, Autor/allikas: Avalik omand

Kes meist ei teaks Emajõe ööbikut Koidulat ja rahvuseepose autorit Kreutzwaldi? Raamatute väljaandmise kohta andmeid koondav Eesti rahvusbibliograafia peidab endas aga sadu nimesid, kes hoidsid üleval või lükkasid hoogu ärkamisaja sündmustele.

Eesti rahvusraamatukogu andmeteadlane Krister Kruusmaa vaatas sisse raamatute väljaandmisega seotud mahukasse andmebaasi digilaboris ning jõudis uute huvitavate avastuste ja seosteni kirjanike, trükkalite ja raamatukaupmeeste vahel.

  • Rahvuseepose autorist F. R. Kreutzwaldist oli kesksemal kohal kolm baltisaksa kirjameest.
  • Ärkamisaja kirjastamisvõrgust paistavad sidemete rohkuse poolest enim silma väljaandjad ja kujundajad.
  • Kõige kesksemad ärkamisaegsed eesti kirjakultuuri levitajad olid eestlaste asemel baltisaksa literaadid.
  • Lydia Koidula saavutas keskse positsiooni eesti kirjanduses hilisematel ajaperioodidel, asetsedes ärkamisaegses peamiselt eesti keeles avaldanud autorite võrgustikus tsentraalsuselt alles 39. kohal.

Võtame ette mahuka Eesti rahvusbibliograafia1 ja keskendume raamatute endi asemel isikutele, kes on teoseid loonud. Kuna teoste kataloogimisel on rahvusbibliograafiasse lisaks autoritele kirja pandud ka kõik teised trükisel märgitud inimesed, nagu väljaandjad, tõlkijad või illustraatorid, pakub andmestik suurepäraseid võimalusi Eesti kirjandustegelaste ja nende omavaheliste suhete uurimiseks kirjastusloos.

Uute teadmiste saamiseks kasutame võrgustikuanalüüsi, mis võimaldab andmetele matemaatiliselt läheneda ning tulemusi visualiseerida. Meetod on kanda kinnitanud paljudes teadusharudes ja selle populaarsus on hüppeliselt kasvanud just seoses sotsiaalmeedia uurimisega. Kuid võrgustikuanalüüsi abil on uuritud näiteks Tudorite-aegse Inglismaa eliidi kirjavahetust, uudiste levikut, poliitiliste koolkondade teket jpm. Eestis on hiljuti võrgustikuanalüüsi edukalt rakendatud 19. sajandi vallakohtuprotokollide analüüsiks.2

Igasuguse võrgustiku konstrueerimiseks on vaja määratleda selle elemendid ehk tipud (ka sõlmed) ja kaared või ühendused, mis nende vahel on. Rahvusbibliograafia põhjal loodud võrgustikus on iga sõlm mõni kindel ajalooline isik. Kahe sõlme vahele tekib ühendus, kui mõlemad isikud on märgitud ühel ja samal trükisel – näiteks üks autori ja teine väljaandjana või mõlemad kaasautoritena.

Joonis 1. Minimaalne näide võrgustiku konstrueerimise loogikast. Autor/allikas: RaRa

Ühest teosest võib tekkida ka mitu kaart, kui osapooli on olnud rohkem, näiteks toimetaja, tõlkija ja eessõna autor (vt näidist joonisel 1). Niimoodi ehitatud võrgustik seob omavahel isikud ja isikute rühmad, kes töötasid ühe teose väljaandmise kallal. Sõlmedele ja kaartele võib lisada ka valitud atribuute, nagu isiku tegutsemisaastad, kõige sagedasem roll või eelistatud keeled, et tuua välja seoseid, mis muude meetodite abil võivad jääda märkamatuks.

Ülevaade analüüsist 

Rahvusbibliograafia koguandmestiku põhjal loodud võrgustik saaks olema väga suur, umbes 20 000 sõlme ja 90 000 kaarega, kuna raamatuid on läbi aegade ilmunud u 300 000. Analüüsi lihtsamini hoomatavaks muutmiseks keskendume konkreetsele perioodile – eesti rahvuslikule ärkamisajale, mille piiritleme tinglikult aastatega 1855–1885. Valitud vahemik sirutub umbes Perno Postimehe asutamisest ja Kalevipojast kuni Hurda lahkumise ja Jakobsoni surmani. Sinna vahemikku jäävad Kalevipoja avaldamine, esimene üldlaulupidu, mitmete ajalehtede ja seltside asutamine jpm. 

Puhtama võrgustiku huvides eemaldame ebatäieliku infoga isikud, näiteks need, kellel pole märgitud eluaastaid. Veelgi konkreetsem olemiseks heidame kõrvale isikud, kes ise sellel perioodil ei elanud, näiteks Martin Lutheri, keda jätkuvalt avaldati. Eemaldame samuti vähetähtsad autorid, kellelt ilmus vaid üks-kaks trükist ja millel polnud märgitud väljaandjat. 

Tulemuseks on võrgustik 518 sõlme ja 1107 kaarega.3 Kujundame graafiku nii, et sõlmede suurus on seotud isiku väljaannete hulgaga ja värv eesti keele kasutamisega. Joonisel 2 näeme Eesti ärkamisaegset kirjandus- ja kirjastusmaastikku nii, nagu see peegeldub rahvusbibliograafia raamatutest. Kokku on võrgus 287 peamiselt saksa keeles avaldanud isikut, 173 eesti keelt, 43 vene keelt ja 15 peamiselt muid keeli eelistanud inimest.

Joonis 2. Eesti kirjastamisvõrgustik vahemikus 1855-1885 rahvusbibliograafia raamatute andmestiku põhjal. Autor/allikas: RaRa

Esimesena võime täheldada, et eesti keel oli perioodil 1855–1885 kirjakeelena veel vähemuses, nagu näitab oranžide sõlmede arv. Samuti on nähtav, et eesti keeles avaldavad isikud on küll kokku koondunud, kuid moodustavad võrgustiku struktuurse osa, st nad ei asetse muukeelsetest sõlmedest eraldiseisva grupina.

Tegu pole sugugi kõrvalise tähelepanekuga – eestikeelne kirjastamine kasvaski üsnagi orgaaniliselt välja siinmail varem eksisteerinud, eelkõige saksakeelsest kirjasõnast. Võrgustiku tasandil tähendab see konkreetselt, et eesti keeles kirjutavatel autoritel olid sageli seosed saksakeelsete autoritega. Samuti töötasid nad koos samade kirjastajate, kunstnikega jne. 

Kreutzwaldi võrgustiku kujunemine 

Illustreerime seda konkreetse näitega ja vaatleme, milline on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi asend võrgustikus. Selleks lõikame üldisest võrgustikust välja Kreutzwaldi sõlme koos kõigi sõlmedega, millega see on ühendatud (joonis 3).

Joonis 3. F. R. Kreutzwaldi võrgustik vahemikus 1855–1885. Autor/allikas: RaRa

Üldiselt jagunevad sõlmed Kreutzwaldi isiklikus võrgustikus eesti ja muude keelte vahel umbes täpselt pooleks. Sinna kuuluvad nii baltisakslastest estofiilid, Õpetatud Eesti Seltsi liikmed kui ka Kreutzwaldi kaastöölised välismaal, kellega ta publitseeris näiteks eesti rahvajuttude saksakeelseid tõlkeid Halles ja Peterburis.

Kõige suuremad sõlmed on kirjastajate Laakmanni ja Schnakenburgi omad, kellest tuleb juttu kohe pikemalt. Arvestades lauluisa sõpruskonna mitmekesisust, võime eeldada, et seotus erilaadsete isikute ja kogukondadega võis Kreutzwaldi teha omaaegses kirjastusvõrgustiku üsnagi keskseks tegelaseks.

Kuidas mõõta kesksust? 

Võrgustik ei ole pelgalt visualisatsioon, vaid eeskätt matemaatiline objekt, mida saab analüüsida ja töödelda konkreetsete valemite ja algoritmidega. Üks sellistest võimalustest on sõlmede tsentraalsuse ehk kesksuse arvutamine. Selleks on mitu viisi, kuid selle analüüsi kontekstis lähtume sellest, kui tihti jääb antud sõlm kõigi teiste sõlmede vahelistele teekondadele (vahelisuskesksus, i.k betweenness centrality).

Kõige kesksemad sõlmed on need, mis ühendavad omavahel suurt arvu teisi sõlmi või sõlmede gruppe. Joonisel 4 on näidatud perioodil 1855–1885 kaheksat kõige tsentraalsemat figuuri koos oma isiklike võrgustikega ehk nende sõlmedega, millega nad on olnud vahetult ühendatud: 

Joonis 4. Kaheksa kõige tsentraalsemat isikut 1855-1885, vahelisuskesksuse järgi. Autor/allikas: RaRa

Kreutzwaldi me nende hulgas ei näe, sest ta on selles pingereas alles 23. kohal. Samas on kohe täheldatav, et võrgustikus ei ole kõige kesksemal kohal mitte autorid, vaid hoopis väljaandjad ja kujundajad. See on mitmes mõttes loogiline, sest väljaandja on seotud kõigiga, kelle töid ta avaldab, autorid enamasti aga ühe-kahe väljaandjaga. Ka viljakad kujundajad võivad töötada koos paljude autoritega – esimesel kohal olev Carl Anton Schulz oli Tartus tegutseva fotoateljee ja litograafiatöökoja omanik ja juhataja. 

Ärkamisaja pildil uued tegelased

Väljaandjate osas väärib tähelepanu, et terve võrgustiku kõige tsentraalsem tegelane on Heinrich Laakmann – Tartus tegutsev kirjastaja, kelle trükipressi alt ilmus suur osa rahvusliku liikumise olulisematest kirjutistest, Õpetatud Eesti Seltsi liige ja esimese eestikeelsete raamatute kaupluse pidaja. Peamiselt eestikeelseid raamatuid avaldas ka Heinrich Schnakenburg. Tallinnas tegutseva Julius Gresseli toodang jagunes kahe keele vahel enam-vähem pooleks, nagu näitab tema sõlme roosa värv. 

Schnakenburgide pere alustas kirjastamisega alles 1870. aastate teisel poolel. Laakmann ja Gressel trükkisid arvestatavas koguses eestikeelset materjali juba 1840. aastatel. Nemad ei olnud muide siitkandist pärit, vaid tegu oli Saksamaa sakslastega. Näiteks Gresseli isa oli sisse rännanud ja poeg päris temalt trükikoja. Võib küsida, kas nad olid oma päritolu tõttu kohapealsetest eelarvamustest priid ja oskasid tabada ära uue kasvava turuniši eestlastest lugejaskonna näol.

Ülejäänud joonisel nr 4 näha olevad trükkalid olid kõik baltisakslased, välja arvatud Karow, kes oli samuti sisserännanud, kuid töötas Tartu ülikooli kirjastajana – asjaolu, mis eesti keele tema põhitoodangust välistas. 

Kõige kesksemad eesti kirjakultuuri levitajad 

Naaseme aga nüüd tsentraalsuste juurde ja vaatleme vaid neid isikuid, kes avaldasid peamiselt eesti keeles ning jätame kõrvale väljaandjad. Joonisel 5 näeme 12 kõige kesksemat eestikeelse kirjasõna levitajat. Nende hulgas on lisaks Kreutzwaldile veel mitu kooliõpikutest tuntud eesti kultuuritegelast nagu Carl Robert Jakobson ja Matthias Johann Eisen, kuid sugugi mitte ainult.

Kõige kesksematel kohtadel on hoopis baltisaksa literaadid: C. Körber, A. H. Willigerode ja F. Hörschelmann. Nende kõigi, samuti nagu 6. kohal oleva F. Hollmanni ja ka 8. kohal oleva W. Schultzi puhul oli tegu baltisaksa vaimulikega, kes avaldasid eestikeelset usulist ja hariduslikku kirjandust. Willigerode oli muuseas ka I eesti üldlaulupeo toimkonna juhataja, Hollmann vedas eest külakoolmeistrite koolitamise seminari. 

Joonis 5. Kõige tsentraalsemad peamiselt eesti keeles avaldanud isikud 1855-1885, vahelisuskesksuse järgi. Autor/allikas: RaRa

Lisaks nimetatuile mahuvad 12 kõige kesksema eestikeelse isiku sekka Jakob Kõrv ja Ado Grenzstein ning koolmeistrid Friedrich Brandt ja Jaan Nebokat. Esimesed kaks olid tegevad peamiselt ajakirjanduses, juhtides vastavalt väljaandeid Valgus ja Olevik. Kõrvi puhul toob võrgustikuanalüüs aga esile tema aktiivse rolli ilukirjanduse tõlkijana. Kõrv eestindas nt Puškini, Gogoli ja Dickensi loomingut. Nii Kõrv kui Grenzstein muutusid hiljem eestlaste rahvusliku liikumise osas kriitilisteks ja hakkasid pooldama venestamispoliitikat. 

Võrgustikuanalüüs võimaldab näha uusi seoseid ja tuua esile vähemtuntud, aga olulisi tegelasi eesti kultuuriajaloos. Ärkamisajast rääkides ei oska enamus meist aimata, kui tähtsat rolli etendasid eestikeelse kirjasõna arengus trükkalid ja raamatukaupmehed. Samuti võib olla üllatav, et ajastu kõige kesksemate eestikeelsete autorite seas on hulk baltisakslasi ja mitu tänaseks pigem unustatud kirjameest, kuid mitte näiteks Lydia Koidula, kes platseerub selles pingereas alles 39. kohal. 

Koidula saamine Emajõe ööbikuks 

Sel viimasel tõigal on mitu põhjust. Ühest küljest sõltub võrgustik oma aluseks olevatest andmetest. Siinne analüüs põhineb näiteks vaid rahvusbibliograafia raamatute osal, mis on küll väga mahukas ja kvaliteetne andmestik, kuid ei hõlma andmeid näiteks ajakirjandusest, erakirjadest või seltsitegevusest, mille uurimiseks tuleks teistsuguste andmete abil eraldi võrgustikud konstrueerida.

Teisest küljest võime olla harjunud pidama Koidula tähtsust suuremaks, kui see tema eluajal tegelikult oli, ja toetume oma hinnangus pigem hilisemale nägemusele Emajõe ööbikust kui rahvusliku ärkamisaja võrdkujust. Proovime lõpetuseks seda hüpoteesi ka võrgustikuanalüüsi abil kontrollida. 

Kui siiani oleme vaadelnud vahemikku 1855–1885 ja ainult tol perioodil elavate isikutega seotud raamatuid, siis Koidula tähtsuse uurimiseks hilisemal ajal tuleb luua uued võrgustikud, mis võtavad arvesse ka surnud autorite loomingut.

Määrame lisaks esialgsele perioodile veel neli järjestikkust 30-aastast vahemikku: 1885–1914, 1915–1944, 1945–1974, 1975–2004. Loome rahvusbibliograafiat kasutades igaühe põhjal iseseisva võrgustiku. Valime Lydia Koidula kõrvale võrdluse huvides mõned nimed eelmiselt graafikult ning arvutame vahelisuskesksused igal perioodil. Kuna erinevate perioodide võrgustikud pole sama suurusega, võrdleme isikute suhtelist, mitte absoluutset, kesksust.

Joonis 6 näitabki, kui mitme protsendi kõige kesksemate sõlmede hulka Koidula ja tema kaasaegsed eri aegadel kuuluvad.

Joonis 6. Lydia Koidula ja valitud eestikeelsete autorite suhtelise tsentraalsuse muutumine ärkamisajast 21. sajandi alguseni. Vertikaaltelg näitab, kui mitme protsendi kõige kesksemate autorite hulka isik kuulus. Autor/allikas: RaRa

Kelle kuulsus jääb kestma? 

Nagu näha, siis kerkib Koidula juba oma surmale 1886. aastal järgnevatel aastakümnetel üheks keskseimaks eestikeelseks autoriks ja püsib kuni 21. sajandi alguseni 0,2–6,5 protsendi kõige kesksemate autorite hulgas. See tähendab, et Koidula loomingut on jätkuvalt avaldatud ning kirjastatud, kommenteeritud, toimetatud ja tõlgitud paljude eesti kirjandusmaastikul oluliste isikute poolt.

Jakobsoni postuumne tähtsus langeb iseseisvusperioodiks järsult, tõuseb aga seejärel Nõukogude ajal uuesti – osaliselt kindlasti tema omaaegsele koostöövalmidusele Vene keisrivõimuga – kuid ei ületa enam 12 protsendi piiri. Willigerode ja Brandti tähtsus langeb samuti, katkedes seejärel täielikult, kuna kumbagi autorit pole teatud ajast saati enam lihtsalt avaldatud. 

Kindlasti seisneb Koidula jätkuv populaarsus osaliselt žanrilises eripäras, kuna luule on võrreldes teiste žanritega olemuselt ajastuülesem. Näiteks Friedrich Brandt, tuntud ka kui Priidik Prants, oli ärkamisajal üks kõige viljakamaid kirjamehi üldse. Brandt oli ligi saja teose autor ja üle kahekümne eestindaja. Samas olid tema kirjutised – suures osas laulikud, hariduslikud brošüürid jms – ilmselt selgemini seotud oma ajaga ja ei kõnetanud järeltulevaid põlvi enam nii tugevalt. 

Samas ei tohi unustada, et Lydia Koidula tegutsemisvabadust piiras tugevalt tema sugu. 19. sajandil olid naiste võimalused avalikus elus osaleda äärmiselt ahtad. Kirjasõna levitamisel meestega sarnasel määral oleks olnud mõeldamatu, ning seda peegeldab ka tema tagasihoidlik positsioon ärkamisaja võrgustikus.

Jäljed naiste tegevusest on tihtipeale varjatumad, teosed on kas anonüümsed või varjunime all avaldatud või pärinevad hoopis erakirjavahetusest.4 Ei saa aga jätta märkimata, et kuigi Koidula on aastatel 1855–1885 kogu võrgustikus (st nii eesti- kui muukeelsete, autorite, väljaandjate jm sõlmede hulgas) kesksuselt alles 133. kohal ehk esimese 25 protsendi hulgas, ei ole sel ajastul ühtegi temast kesksemat naist. 

Kokkuvõtteks võime öelda, et ajaloolised andmed ja digihumanitaaria meetodid aitavad mõista keerukaid sotsiaalseid ja kultuurilisi suhteid uuel moel. Samuti aitab see tuua esile unustusse vajuvaid isikuid, kes oma ajas väga olulist rolli mängisid ning mõnes kohas ka tasakaalustada meie hilisematest kihistustest mõjutatud minevikupilti. Seekordne juhtumiuuring on toonud esile, et ärkamisaegne eesti kirjakultuur hõlmas tihedat koostööd eri keeltes töötanud autorite, kirjastajate ja kunstnike vahel.


1 – Rahvusbibliograafia koondab kõigi andmeid kõigi trükiste kohta, mis on kas Eestis, eesti keeles või eestlaste poolt välja antud. Selle analüüsi aluseks olev andmestik on rahvusbibliograafia raamatute osa, mis on vabalt allalaetav siin: https://zenodo.org/records/8228805. Enne võrgustiku konstrueerimist on andmeid erinevatel viisidel puhastatud ja rikastatud. 

2 – Lust, Kersti; Orasmaa, Siim; Maarja-Liisa Pilvik (2023). Kes kellega kohut käis? Vallakohtuprotokollide analüüs. Acta Historica Tallinnensia, 29 (1), 35−64. DOI: 10.3176/hist.2023.1.02. 

3 – Siinsete analüüside ja visualisatsioonide jaoks on peamiselt kasutatud Pythoni paketti NetworkX ja töölauarakendust Gephi. 

4 – Koidula puhul võib selgelt esile tuua tema pikaaegse kirjasõpruse Kreutzwaldiga, mis avaldati hiljuti värskel kujul uuesti (Toim. Mart Lepik ja Kanni Labi, Eesti Kirjandusmuuseum 2023). 

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: