Päevast, mil inimesed asusid akna peal hajameelselt sõrmedega õues toimuvasse suumima, oli juba poolel teel ajaloo prügilasse midagi, mis oli inimesed sellesse aega aidanud. Sõnadeks tähti telliste moodi ritta seadmine asendus balletilikuma, omavahel sujuvalt ühendatud kursiivis kirjutamisega Rooma impeeriumi perioodil.

Esialgu peeti seda siiski igapäevaseks ja mitteametlikuks kirjavormiks. Monumentidel ja avalikel teadaannetel kohtab tänaseni formaalsemat plokilisematest suurtähtedest tekste. Sümboolsemad ja ajatuid käske edastavad teadaanded sündisid mõõdetud ülevalpidamise, mitte tormakas igapäeva olustikus, kus rutaka elu kohta kogutud tähelepanekud pidi välismällu registreerima ajalise surve tingimustes. Sõna kursiiv ise tuleneb ladinakeelsest sõnast jooksma. Seda nii tähtede sõnadeks kokkujooksmise kui ka üleüldise kiirustamise mõttes.

Kursiivi või käekirja õpitakse, olles esmalt omandanud lugemise ja suurte tähtedega kirjutamise alged. Käekirjas hinnatakse ilu, graatsiat ja rütmi. Päeva lõpuks väärtustatakse siiski ikkagi kiirust, sest küsimus oli algusest peale ajas. Heal tasemel käekirja oskus rajaneb treenimisel. See omakorda põhineb silma ja käe, kesknärvisüsteemi ja lihaste koordinatsioonil. Tegemist ei ole isoleeritud protsessiga.

Närvisüsteem toimib tervikuna ja selle tööga kaasab alati muid talitlusi. Seda omakorda reedavad kirjutamist harjutavate laste suurest keskendumise vajadustest kõnelevad näoilmed ja tihti keele püüdlus sirutuda samuti paberini.

Õppustel raske, lahingus kerge! Käekiri kujunes peamiseks isikliku mälu talletamise ja info edastamise meetodiks. Paljude riikide alusdokumendid on talletatud käsikirjas. Isegi trükimasina ja arvutiajastul eelistasid mitmed kirjanikud traditsioonilist kirjaviisi. Neist kuulsamad on näiteks Ernest Hemingway, Stephen King, Quentin Tarantino, J.K. Rowling jt.

Varasema ajaga võrreldes oli käekiri kiirem, ent uuema aja vahendite võrdluses jällegi aeglane. Just suhtelist aeglust peab nii mõnigi kirjanik oluliseks loomingulisuse, mõtete voolavuse ja sõnalise rütmi loomise eelduseks. Psühholoogid on püüdnud käekirja analüüsides avastada kirjutaja sisemaalima saladusi jne.

Aknal viljatult reaalsust suumides ollakse harjutud suhtlema klaasi, mitte paberi vahendusel. Kursiivis tekst paistab vanamoodsa ja ebatõhusana. Enamikus USA riigikoolides, aga ka Soomes loobuti juba aastate eest lastelt kursiivis kirjutamise nõudest. Soovides ajaga kaasas käia, keskendutakse klaviatuuri abil kirjutamisele.

Vähemalt oli selline kurss umbes seitse aastat tagasi. USA-s näeb märke kursiivis kirjutamise tagasitulekust. Mitte niisama, moe pärast, vaid seaduse jõuga. Californias jõustus määrus, mis kohustab esimesest kuuenda klassini kirjutama omavahel ühendatud tähtedega kirjaviisis. Põhjusena toodi sellise kirjaviisi positiivset mõju lapse tajuprotsesside arengule.

Öeldakse, et alles kaotus sunnib märkama väärtust. Sellele viitavad kursiivis kirjutamise mõjude uuringute suhteline värskus. Käsitsi kirjutamise oskusel on leitud seoseid mälu ning uue teabe kodeerimise efektiivsuse ja hilisema akadeemilise õpiedukuse vahel.

Viimasel ajal lisandub koolielus käekirja nõudmisele uue ja omapärase põhjusena ChatGPT ja teised heal koolitasemel kirjandeid kirjutada oskavad suurte keelemudelite teenused. Isegi kui töö lastakse koostada tehislikul abilisel, on selle käsitsi ümberkirjutamisel ikkagi positiivne mõju.

Sellele osutab kõige värskem uuring, milles Jaapanis, Tokyo ülikooli teadlased võrdlesid pabermärkmeid tahvelarvuti ja mobiiltelefoni kasutamise tulemuslikkusega. Varasemalt oli pakutud, et pabermärkmiku kasutamine võimaldab kasutajatel teavet oma sõnadega kokku võtta, ümber kujundada ja seejärel kodeerida, samas kui näiteks sülearvuti kasutamine soodustab teavet kiiremini, kuid passiivsemalt ehk peaaegu sõna-sõnalt üles kirjutama. Käsitsi kirjutamine kui aktiivne märkmete talletamine peaks seega põhjustama närvisüsteemis efektiivsema talletamise, koos hilisema päringute sooritamisega.

Põhjalikus uuringus analüüsiti nii reaalseid testi tulemusi kui ka registreeriti aktiivsusmuutusi aju eri osades. Selgus, et pabermärkmete tegijate testülesande üleskirjutamise kestus oli oluliselt lühem kui tahvelarvutite ja telefonide rühmades ning lihtsamate ehk arusaadavamate küsimuste puhul oli ka nende vastuste täpsus oluliselt parem. Sellest järeldati, et pabermärkmete kasutajate kognitiivsed protsessid olid sügavamad ja mälu kujundamisel kindlamad.

Ühtlasi leiti, et kõik kolm märkmete talletusviisi teostusid läbi sama verbaliseeritud mäluprotsesside. Käsikirjas paberile kirjutajate puhul oli nende keskuste aktivatsioon märgatavalt kõrgem. See seletab soovi aju vähem vaevata ja teha kõike kiiremini.

Saades vähem kasu, mis sunnib hiljem rohkem vaeva nägema ja aega kulutama. Seda on niigi vähe ja selle kokkuhoidmiseks kasutatakse kiiremaid märkmete talletamise viise, mis ei jäta eriti midagi meelde, kuna jätavad aju vajalikul määral kaasamata. Selle tulemusel sünnibki nõiaring, mida Californias püütakse seaduse jõuga läbi lõigata.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".