Tõesti, miks peaks Eesti selliste teemadega tegelema nagu on ÜRO suured eesmärgid, kui meil endilgi on palju igapäevamuresid? Seda enam, et maailmas on väga palju riike, kus soolise võrdõiguslikkusega on suuremad probleemid, kui seda on Eestil.

Arvan, et sel on kaks eri tüüpi vastust. Üks vastus, mida me võib-olla oleme valmis uljamalt kaasa mõtlema, on see, et lähme siis aitame igal pool mujal, kus leidub probleeme. Näiteks leidub riike, kus naistel ei ole ligipääsu majanduslikele ressurssidele või haridusele. Siin saavad Eesti inimesed oma suurte ressurssidega appi minna, oskusteavet jagada ja aidata kaasa sellele, et igal pool maailmas oleks naiste olukord vähemalt samasugune, nagu see on meil.

Teine pool vastusest on ikkagi selles, et äkki meil on midagi, mida me võiksime Eesti ühiskonna sees paremaks teha. Räägime soolisest võrdõiguslikkusest, naiste õigustest ja tüdrukute õigustest. Mis võiksid Eestis olla need kohad, kus meil on nendes küsimustes probleemid?

Oleme palju kuulnud sellest, et meil on sooline palgalõhe. Järelikult meil on majanduslik probleem. Meie naistel on oht olla majanduslikult nõrgemas seisus isegi siis, kui nad teevad sama palju tööd kui mehed ja veelgi rohkem tööd.

Kas meie naistel on samasugused võimalused kui meestel pääseda juhtivatele kohtadele või langetada näiteks otsuseid erinevate majanduslike ning finantsressursside üle? Jah, siin meil ilmselt on arenguruumi.

Järgmiseks võime mõelda selle üle, kas see töö, mida tihtipeale tehakse kodus ja just naised teevad tasustamata kodutööd, kas meil on võimalik seda rohkem väärtustada kui täna seda teeme? Kui me kodutööd ei väärtusta, siis see tähendab, et naistel on topeltkoorem – lisaks palgatööle tuleb neil ka iseenesestmõistetavalt koduste majapidamisasjade eest hoolitseda.

Mehed võivad siinkohal alati öelda, et nad teevad ka palju tööd. Kindlasti on ühiskonnas palju mehi, kes kodutööd enda kanda aitavad võtta. Vaatame aga ringi ning näeme seda, et koduse majapidamistööd ja laste kantseldamine on tegelikkuses ikkagi rohkem naiste õlul ehk rollid ei ole siin võrdsed.

Rääkides raskematest teemadest, siis eksisteerib ka meil ühiskonnas sooline ahistamine. Naistel on raskem tunda end turvaliselt. See muidugi ei tähenda samas, et kõigil meestel oleks lihtne tunda ennast turvaliselt. Ent üldpildis, kui me saaksime sedagi teha, et naistel oleks vähemalt sama turvaline kui enamikul meestel. Näiteks kasvõi soopõhine solvamine ja soopõhiste siltide andmine – need on iseenesest küll lihtsad asjad, kuid võivad viia selleni, et inimene järgmisel koosolekul enam kaasa ei räägi või lähetustel ega koolitusel osaleda ei taha.

Ka Eesti ühiskonnas on sellised teemad, mis viitavad ühe soo poole suuremale haprusele ja sellepärast peaksime ka Eestis ÜRO arengu eesmärkide mõttes soolise võrdõiguslikkuse tagamise teemaga tegelema.

Kokkuvõtlikult – võrdõiguslikkus on oluline teema. Me saame aidata inimesi mujal maailmas, aga saame aidata korda teha ka Eesti ühiskonda ja jõuda paremasse kohta.