Kaasaegne elu vajab elektrit. Isegi lageda taeva all ööbiv kodutu vajab elektrit. Saatuse hüpitatud hingelist pole ühiskonna jaoks võib-olla olemas, kui tal poleks mobiiltelefoni. Praeguseks on kasvav osa inimeseks olemisest kopeeritud digitaalsesse formaati. Lähitulevikus võib digitaalse kaksikuga tandemist närtsinud keha unustada. René Descartes järgi piisas eksisteerimiseks mõtlemisest, nüüd võib eelduseks osutuda telefonis leiduv elekter.

Uudne väljakutse ei piirdu kodututega. Märgatav osa heal järjel olevast põlvkondadest kogevad ilma telefonita eksistentsiaalsest vaakumit. Populaarne akronüüm fomo kajastab hirmu jääda ilma olulisest infost. Sotsiaalmeedias levivast kapitalist kui virtuaalsest käibevahendist, milleta pole inforuumis võimalik enda olemasolu majandada ega toita. Vähem tuttav nomofoobia tähistab psühholoogilist seisundit, kui inimest tabab hirm jääda ilma ühendusest mobiiltelefoniga.

USA psühhiaatrite assotsiatsioon annab välja vaimse tervise häirete klassifitseerimiseks ja diagnostiliste kriteeriumide määratlemiseks "Vaimsete häirete diagnostika ja statistika käsiraamatut". Dokumendis määratletakse psüühikahäiret kui "kliiniliselt olulist käitumuslikku või psühholoogilist sündroomi või mustrit, mis esineb indiviidil ja on seotud praeguse stressi (nt valulik sümptom) või puudega (st ühe või mitme talitlusliku kahjustusega)".

Käsiraamat kaasab ka mainitud mobiilside ühenduse kaotuse hirmu seisundit. Kasvav probleem koormab tervishoiusüsteeme ja inimkonda laiemalt kõikjal maailmas. Ebatervet suhet telefoni võivad vallandada erinevad psühholoogilised tegurid, nt madal enesehinnang, ekstravertne isiksus, sotsiaalne foobia või sotsiaalne ärevus ja paanikahäired. Raske on eristada, kas patsient muutub nomofoobiks mobiiltelefonisõltuvuse tõttu või ilmnevad muud olemasolevad ärevushäired selle vaimse tervispuude tagajärjel.

Vaimse tervise probleemidega indiviididel on suur risk jääda kodutuks. Ülemaailmses üldistuses on kodututest umbes 30–40 protsenti vaimse tervise häirega. Kodutuks jäämise põhjustena tulevad esile kolm juhttegurit. Üks on käitumuslik ebastabiilsus, mille tõttu on sellisel isikul raskusi tööhõive säilitamisel, mis omakorda tingib ebapiisava sissetuleku. Teise tegurina võib ebatavaline mõttemaailm võõrandada nad sõpradest, perekonnast ja teistest inimestest. Lähikonna toetuse puudumine tähendab sotsiaalsete ressursside nappust rasketel perioodidel iseseisvaks toimetulekuks.

Lõpuks võib vaimne haigus kahjustada suutlikust olla vastupidav ja leidlik, hägustada mõtlemist ja kahjustada otsustusvõimet, ilma milleta on väga raske end rehabiliteerida ja tulla tagasi normaalse elukorralduse rüppe. Sestap peetakse neid kolme tegurit olulise kaaluga kodutuks jäämise riskideks.

Probleem on olemas ja suureneb, s.t seda leevendavad ideed ei jõua järele. Kodutute maailm on omamoodi nõiaringis, sest elu seda osa kogevate inimeste seas napib innovatsiooniks vajalikku ressurssi. Peamised lootused on lahedamas elus viibijatel. Neil puudub paraku vajalik probleemitunnetus. Väikeste, toimivate lahenduste võimalusi on ka raske ära tunda.

Näite leiab Londonist, kus sealne transpordiamet peab ülal 800 üle linna paiknevat rendijalgrataste laenutuspunkti. Rattad on lukus, kuni klient sõlmib mobiiltelefoni kaudu kasutuslepingu. Seega tasuta sõita ei saa, aga tasuta saab kohapeal vändata, tagurpidi. Normaalsete päevamõtetega hõivatud inimesed selle peale ei mõtle. Ebanormaalsus ei tähenda siin vaimse tervise häiret, vaid argisele keskendunust eristuvat tähelepanelikkust ja taibukust, mille omanikuks osutus üks kohalik üliõpilane.

Ta valmistas jalgrattaketile paigutatava seadme. Vändates ratast tagurpidi, muundab seadeldis kehalise töö elektriks ja talletab selle akusse. Umbes 25 minuti pikkusest väntamisest piisab mobiiltelefoni aku täielikuks laadimiseks.

Arusaadavalt ei välju keegi oma kodust, et sel teel telefoni laadida. Küll aga teeb seda kodutu. Ühendkuningriigi kodutud on reaalselt olemas, see tähendab, et neist peaaegu kõigil on mobiiltelefon. Selle kaudu on neil juurdepääs ressurssidele, mida õrna või haavatud närvikavaga hingelised varem loetletud põhjustel muidu ei omaks. Väljakutse seisneb telefoni aku laadimises.

Nagu tunnistab üks kodututest, nende igapäevaelu iga tahk keerleb ümber telefoni, alates asukoha kaarditeenustest ja raha ülekannetest, kuni sõpradega sõnumite vahetamiseni. Telefon olevat elu ja surma küsimus, mis hoiab neid täie mõistuse juures.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".