Putukad on õistaimedel abiks olnud algusest peale
Kaugel ajal, kui loomariiki valitsesid veel dinosaurused, ilmusid maailma esimesed õistaimed, kes valitsevad taimeriiki tänase päevani.
Kuid kui ilmusid esimesed õied, kuidas jõudis siis ühe õie tolm teise õieni, et seal saaksid arenema hakata seemned?
Rühm Austraalia teadlasi väidab, et kohe algusest peale tulid õistaimedele appi putukad, esimesed õistaimed olid putuktolmlejad.
Ka tänapäeval on putuktolmlemine taimede seas kõige levinum tolmlemisviis, teisel kohal on tuultolmlemine, aga õietolmu levitavad mõnikord ka muud loomad peale putukate, ja mõnikord levitab õietolmu isegi vesi.
Teadlased on varemgi aimama kippunud, et putuktolmlemine oli esimene, aga nüüd on see aimdus kõvasti tuge juurde saanud.
Ruby Stephens Sydneys asuvast Macquarie Ülikoolist ja ta kolleegid võtsid uurimistöö lähtekohaks enam kui tuhat tänapäevast õistaimeliiki, mis jagunesid võimalikult ühtlaselt ja representatiivselt kõigi tänapäevaste õistaimeperekondade, -sugukondade, -seltside ja -klasside vahel.
Kõigi valitud liikide kohta ei olnudki tolmlemisviis kohe täpselt teada, aga selle selgitasid teadlased jõudumööda ise välja.
Siis võtsid teadlased ette varem teiste teadlaste välja töötatud taimeriigi evolutsiooniloo mudeli ja vaatasid, kellest valitud liigid täpsemalt põlvnenud on ja kuidas põlvnemislugu on kulgenud.
Saadud skeemi analüüsisid nad keerukate statistikavõtetega, mis aitasid luua ettekujutust, milliseid tolmlemisviise on kes ja millal kasutanud.
Ilmnes, et putuktolmlemine on läbi kogu õistaimede ajaloo domineerinud, olles kasutusel 86 protsendil juhtudest.
Tolmeldus selgroogsete loomade nagu lindude, väikeimetajate ja mõnikord koguni sisalike kaasabil on evolutsioonis tekkinud vähemalt 39 eri korral — ja 26 korral neist siis hiljem uuesti putuktolmlemisega asendunud.
Tuultolmlemiseni on evolutsioon jõudnud 42 korral, ja sealt enam putuktolmluse juurde enamasti tagasiteed ei ole.
Kõigest sellest kirjutavad Stephens ja kaasautorid ajakirjas New Phytologist.
