X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Triinu Rosenberg: humanitaariata tammub ühiskond ühe koha peal

Tartu Ülikooli magistrant Triinu Rosenberg.
Tartu Ülikooli magistrant Triinu Rosenberg. Autor/allikas: Erakogu

Humanitaarteaduste tähtsus ühiskonna arengus on tihti alahinnatud. Selle asemel, et küsida, kas humanitaarteadused on vaid kulu riigile, peaksime rääkima selle panusest majandusse, tehnoloogiasse ja ühiskonna arengusse laiemalt, kirjutab Tartu Ülikooli magistrant Triinu Rosenberg.

Kaugele nähtavat Eesti edulugu loovad tehnoloogiaettevõtted, kes jätavad märgi maha nii omal maal kui ka piiri taga. Smart-ID võimaldab ajada elu argiküsimused korda laua tagant lahkumata, Skeleton kannustab üleminekut puhtale energiale ja aeg-ajalt lumme kinni jäävad Starship robotkullerid toovad toidu otse ukse taha.

Samas ei kuule just kuigipalju kirjanduse, etnoloogia või semiootika sügavatest tõlgendustest või kultuuridevahelistest seostest. Pigem on humanitaarteadused taustajõud, millega puutume kokku raamatuid lugedes, muuseumides käies või kultuuriüritusi külastades.

Valdkonnaülene teadus 

Humanitaarid ei jõua oma mõtteavaldustega meediaväljaannete kultuuriveergudelt kuigi kaugele ega saa tihti poliitikute tähelepanu. Ikka ja jälle jääb ju õhku küsimus, mis kasu neist on ja mida nad tegelikult teevad. Vastustena kõlavad stiilinäited "kultuuripärandi säilitamine", "rahvuse mõtestamine" ja "kultuuri edasikandmine" on küll paatoslikud, kuid samavõrra hägusad. 

Nõnda puudub ühiskonna erinevaid rühmi haarav dialoog, mille põhjal saaks sisuliselt mõista humanitaaride panust ühiskonda ja teiste erialade rikastamisse. Kui majanduse väljundeid näeme praktilisel ja teoreetilisel tasandil, siis humanitaarial kipub näiliselt esimesest vajaka jääma. 

Sestap tekib küsimus, kas humanitaarteaduste õpetamine on vaid tõesti luksus? Teaduskirjandus seesugust mõtet ei toeta. Üks põhilisi argumente on, et humanitaaria õppimine arendab majanduslikult väärtuslikke oskusi, nagu loovus, tõlgendusoskus või "kastist väljapoole" mõtlemine. Neid oskusi vajab iga edukaks saada sooviv ettevõte, et jõuda toote- või teenuslahenduseni. See on ka üks põhjus, miks on humanitaarteaduste valdkonna lõpetanud noored (idu)ettevõtele ja mainekatele firmade, nagu Google ja Apple, silmis kõrges hinnas.

Humanitaarharidusega inimestel on üldjuhul omandatud nn tööriistakast, mis võimaldab neil aru saada, millistest lahendustest inimesed päriselt puudust tunnevad ja kuidas nad uusi tooteid või teenuseid kasutama hakkaks. Seejuures on olulised komponendid kommunikatsioon, loojutustamine ja brändiloome. Mitmed teadusuuringud kinnitavad, et humanitaaride panust tarbijate käitumis- ja õnneökonoomika uurimisse on võimatu ülehinnata.

Kaasatus ettevõtluses on vaid üks näide, kuidas humanitaaria kitsas piiritlemine tänapäeval enam paika ei pea. Nii nagu on viimase 50 aastaga saanud kastisuurusest telefonist tark, erinevaid võimalusi pakkuv miniatuurne nutiseade, on oma arengu läbi teinud ka nn pehmed teadused. Esile on kerkinud suunad nagu digihumanitaaria, tehnohumanitaaria, keskkonnahumanitaaria jne. Siiski ei tähenda valdkondadeülesus ainult uut teadusharu nimetust, vaid sisulist koostööd.  

Humanitaaride töövilju näeme teistegi erialade rikastamisel. Näiteks tõuseb sellest kasu poliitikas, mille otsustest sõltub omakorda meie maksusüsteem, haridusmaastik, tervishoiusüsteem, kultuurielu ja üldine sotsiaal-majanduslik heaolu. Esmapilgul tundub, et humanitaaridel pole küll asja tervishoidu või majandusse, kuid avalik poliitikakujundamine on edukas vaid juhul, kui tehakse teadmis- ja tõenduspõhiseid otsuseid. Unustatud või vähetunnustatud teadmisena viivad analüüse ja uuringuid sageli läbi humanitaarid

Humanitaarteaduste valdkonnaülesest kasust võib kirjutada lehekülgede kaupa, kuid selgema arusaama võib anda hoopis vastandlik perspektiiv. Mis siis ikkagi juhtub, kui humanitaarid otsustamisest välja jätta? Lähimineviku sündmustest on markantseim näide koroonakriis. Oleme selle suuresti seljatanud, kuid küllaltki ebaõnnestunud kommunikatsioon ja infovahetus rahva ning valitsuse vahel on kõigil hästi meeles. Mõnel kriibib see ehk veel praegugi hinge. Enim meelehärmi põhjustasid ühiskonnas vastuolulised sõnumid, segamini keelud, käsud ja normid ning eetika ja moraali piiride hägustumine. 

Võib olla päris kindel, et kui aruteludesse, ka Teadusnõukotta, oleks juba alguses kaasatud rohkem humanitaartaustaga inimesi, võinuks kriisiaastad kõigi jaoks mööduda rahulikumalt. Ühise tähendusvälja loomine ja olukorra mõtestamine on humanitaaria  – kahjuks küll alahinnatud –  trump.

Tuleviku tööturg soosib pehmeid oskusi

Tõestust valdkondadeülese koostöö järele pakub ka tööjõuvajaduse seire- ja prognoosi kutsekoja OSKA aruanne "Töö ja oskused 2025", mis annab ülevaate tööturu vajadustest ja tõenäolisematest suundadest selles vallas. Nii haridusmaastik kui ka tööturg soosivad interdistsiplinaarset vundamenti. Ideaalis omandavad tulevikutöötajad T-kujulise kompetentsi ehk süvateadmised vähemalt ühel alal ning oskuse orienteeruda ja siduda juurde teisi distsipliine. Lisaks on tuleviku tööturul hakkama saamiseks tarvis pehmeid oskusi, nagu kultuuride taju, mõtestamine, suhtlemine jne.

Kümne tulevikutöö universaalsete oskuste seas on kuus oskust, millega humanitaarteadused selgelt tegelevad: mõtestamine, sotsiaalne intelligentsus, loovus ja kohanemine, kultuuridevaheline kompetents, uue meedia kirjaoskus ja transdistsiplinaarsus. 

Ka rahvusvahelistest uuringutest selgub sarnane suundumus, et tuleviku tööturul kohanemiseks oleks senisest enam tarvis pöörata tähelepanu pehmete oskuste arendamisele. Just neile, mis on seotud vaimsete võimete või inimestevaheliste suhetega. McKinsey Global Instituudi tuleviku töö uuringusse kaasatud eksperdid tõid esile, et üha olulisemaks muutub õigete küsimuste küsimine, aktiivselt kuulamine ja lugude jutustamine. Teisalt on vajalik empaatiavõime ja inspireeriva visiooni loomine. 

Humanitaarteaduste õppimise julgus 

Kuigi ühiskond ja tööturg vajab humanitaarharidusega inimesi, on siiski keeruline murda senist arusaama ülikooliharidusest, mis peaks andma õppurile konkreetsed oskused ja teadmised, millega siirduda tööturule.

Sestap võib humanitaarteaduste õppimine tunduda mõttetu luksus, kuna nende erialade lõpetanud inimestel puuduvad tihti "käega katsutavad" oskused. Humanitaarteadlased võivad rääkida raamatutest, analüüsida ajalugu, ühiskonda või kultuuri ja pidada sõnavõtte, kuid nende panus ühiskonda võib sellest hoolimata paista ekslikult! abstraktsena.

Arusaam sellest, et humanitaaria on vajalik iseseisvana ja samuti teiste erialade rikastamisel, peaks olema tänapäeva ühiskonnas norm. Tuleviku tööturu analüüsid ja kiiresti muutuv maailm soodustavad valdkonnaüleseid teadmisi ning elukestvat õpet, sh täiend- ja ümberõpet. Sestap ei peaks humanitaariast huvitatud kartma vale või ebapopulaarse valiku tegemist. 

Hirmude maandamiseks on mitmes Eestis ülikoolis võimalik valida bakalaureuseastmes peaeriala ning hiljem juurde kõrvaleriala. Seejuures ei pea need kaks olema omavahel seotud ja just see võibki anda eelise tööturul. Mõttemänguna võib endale esitada igaüks küsimuse, kuidas saab panustada ühiskonda keegi, kes on õppinud majandust ja kõrvalerialana etnoloogiat.

Artikkel valmis õppekava raames "Muutuste juhtimine ühiskonnas".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: