Teade ilmus küll teisipäeval, ent õige koht on neljapäev. Teisipäeval avaldati kõikidest maailmas seni proovitutest põhjalikuma neljapäevase töönädala eksperimendi tulemused. Eksperiment viidi läbi Ühendkuningriigis. Eelmise aasta juulist detsembrini ehk kuus kuud kestnud sotsiaalmajandusliku eksperimendis osales 61 ettevõtet umbes 3000 töötajaga. Kedagi ei kästud, vaid osalemine oli vabatahtlik. Ainukene tingimus oli pool aastat vastu pidada.

Keegi ei teadnud täpselt, kas neid ees ootab kannatamise katse või läheb kõik hoopiski lepase reega. Parem oli valmistuda halvemaks, lootes samal ajal head. Miinimumprogrammina loodeti, et katse õnnestub piisava usaldusväärsuse tasemel, et sellest saaks teha usutavaid järeldusi. Organiseerijad oli üks mõttekoda, Bostoni kolledž USA-st ja Ühendkuningriigist Cambridge'i ülikool.

Suurima hüve loodeti, et lisaks katse õnnestumisele saadakse neljapäevase töönädalaga kasu, mis vastaks viie päeva tööpanusele. Nimed pidid ettevõtte töötajad eksperimendis osalemiseks käima tööl neljal päeval, aga osalev ettevõte tagama viiele täispikale tööpäevale vastava palga. Niipalju lubati siiski osalejatele paindlikkust, et tööl võis käia ka viiel päeval, aga tööpäevad pidid olema sedavõrd palju lühemad, et ajaline maht vastas neljale tööpäevale.

Kogemus osutus üle ootuste positiivseks. Korraldajate hinnangul saavutati suurepärane tulemus. Katses osalenud 61 ettevõttest 54 kavatsevad vabatahtlikult samas režiimis edasi töötada ja koguda veel kogemusi. Seejuures piisas umbes kolmandikule olemasolevast ja nad otsustasid jätkata püsivalt neljapäevase töönädalaga. Loobuda otsustasid viis ettevõtet.

Osalejate spekter oli üpris kirju. Nende seas oli väikeseid ja suuri, söögikohti, tehnoloogiafirmasid ja rahandusettevõtteid. Firma suurusest ja töö iseloomust sõltumata ostusid hüved kattuvaks. Osaliselt seletavad seda inimestega seonduvad positiivsed arengud. Inimene on ju olemuselt sama, sõltumata ettevõtte profiilist.

Töövõtjate poolt vaadates oli ühiseks jooneks suurenenud tööga rahulolu. Seda kajastasid hüppeliselt ehk 57 protsendi võrra vähenenud töötajate voolavus ja umbes kahe kolmandiku võrra vähenenud töölt puudutud päevade arv. Samal ajal kasvas tööle kandideerijate arv. Märkimisväärselt paranesid töötajate kehaline ja vaimne tervis. Osaliselt seletab seda väiksem stress ja suurenenud üleüldine kehaline aktiivsus, sest lisandus liikumiseks kasutatavat vaba aega. Paranes isegi töötajate unekvaliteet ja vähenes unega seotud kaebuste osakaal.

Pooleaastase eksperimendi tulemusel paranes peaaegu kahe kolmandiku töötajate töö- ja eraelu tasakaal. Nädalas suudeti teha edukamalt nii palgatööd kui ka täita koduseid kohutusi. Tänu sellele paranesid rahulolu majapidamise rahaasjade, suhete ja ajaplaneerimisega. Rahast rääkides, iga seitsmes töövõtja tunnistas, et ükski rahasumma ei ajendaks neid enam leppima viiepäevase töönädalaga, kuigi sellega oldi varem harjutud.

Tööandja vaates tehti lühema töönädalaga ära pika nädala töö ja natukene rohkemgi. Arvestades ettevõtete suuruse ja käibega kasvas keskmine tootlikkus 1,4 protsenti, ent võrreldes eelmise samasuguse perioodiga, kasvas käive keskmiselt 35 protsenti. Nende andmete valguses ei kannatanud tööandja vähemalt kahju.

Nagu tõdetud, oli ka üksikuid loobujaid. Neist vähemalt ühte iseloomustas juba varasemalt endale võetud suur töökoormus. Tegemist oli alustava ettevõttega. Olustikuga, milles sissetulekud on väikesed, aga kulud suured. Omanik tunnistas, et sellises olukorras lihtsalt ei mahu kõikide vajalike ülesannete lahendamine kokkusurutud ajakavasse. Ometi pidas ta kogemust kasulikuks. See õpetas kasutama töönädalat paindlikumalt ja arvestama töötajate koormuse leevendamisega. Nad lähevad tagasi viiepäevasele töönädalale, ent ei välista tulevikus selle lühendamist.

See toob esile eksperimendi tegeliku sõnumi. Tegelikult tehti sama palju tööd, aga aega kulutati vähem. Vabanenud aega kasutati enda heaolu suurendamisele. Iseenesest on see hea, aga selle taga hiilib vana tuttav tont. Sellega kohtuti umbes sajand tagasi, maailma tabanud suure majanduskriisi ajal, kui olukorra sunnil võeti kasutusele lühem tööpäev.

Toona avastati, et lühema tööpäevaga sai pakkuda vahetustega tööd rohkematele inimestele ja see aitas kriisi leevendada. Ühtlasi õpiti kasutama vaba aega pere ja enese täiendamise jaoks. Toonasest poolenisti pealesunnitud eksperimendist kirjutati põhjalikke ülevaateid.

Põhjus, miks kriisist väljudes ei jäädud kuuetunnisele tööpäevale, tulenes ametiühingutest. Töövõtjad nõudsid, et neil on õigus rohkemale tööle, kuna neil on õigus teenida rohkem raha. Lihtsamalt öeldes, tondi nimi on tarbimisühiskond. Seetõttu võib ka käesolevat eksperimenti saata stsenaarium, milles töövõtja lepib tööandjaga kokku, et kui ma teen nelja päevaga viie päeva töö, siis lubatagu mul teha viis päeva rohkem tööd ja maksa mulle kuue päeva palk.

Ilmselt tööandja nõustub, sest vähem inimesi teeb rohkem tööd, sama koha eest võitleb rohkem töövõtjaid ja konkurents hoiab palgakulud madalana. Kui töövõtja peaks koormusel all "katki" minema, leiab asemele uue, sest tööd on vähem saadaval. Nelja tööpäeva eksperimendist leiab nii head kui ka murelikku. Tulemus sõltub valikutest.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".