Kuni nelja millimeetri pikkused ja lülijalgsete hõimkonda kuuluvad hooghännalised elavad otse mullas, nii nagu ka vihmaussid. "Nad on väga head mulla seisundi indikaatorid ja annavad head tagasisidet mulla kvaliteedi kohta," rääkis Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur Annely Kuu, kes osales koos emeriitprofessor Mari Ivaskiga rahvusvahelises hooghännaliste seisundit kaardistavas uuringus.

Hooghännalistest toituvad mitmed teised organismid ja nad on väga head orgaanilise materjali lagundajad. Lisaks võivad nad parandada mikrobioloogilist aktiivsust mullas ja on võimelised ka teatud määral kontrollima põllumajandusmaadel haigusi tekitavaid seeni. Seega nad toimivad kohati kui looduslikud biotõrjevahendid. 

Laias laastus jaotuvad hooghännalised nelja seltsi, vastavalt sellele, kui sügavalt nad mullas elavad. Kõige sügavamal elavatel hooghännalistel pole silmi ja nende tundlad on lühikesed, tavaliselt puudub neil ka hüppehark. "Mida lähemale taimestikule, seda kirevamaks ja särtsakamaks nad muutuvad, neile tulevad suured tundlad ja hüppehargid. Tõenäoliselt teavad inimesed hooghännalisi pigem lumekirpude nime all, kellest on kirjutanud Urmas Tartes," märkis Annely Kuu.

Mastaapne uuring

Eesti andmed olid üleilmse ulatusega uurimusest üksnes väike killuke, sest mõõtmisi tehti kõikidel mandritel, kokku üle 4000. Esiteks hindasid teadlased  hooghännaliste bioloogilise mitmekesisuse jaotust globaalses mastaabis. Teiseks analüüsisid nad kliimamuutuste ja inimtegevuse mõju hooghännaliste tihedusele ja biomassile. Viimaks hindasid teadlased hooghännaliste kui globaalse süsinikuvaru biomassi.

"Laiuskraadide järgi oli hooghännaliste arvukus ja biomass kõige suurem tundras. Kõige väiksem oli see metsa- ja põllumajandusmaadel. Seejuures oli kahe skaala otsa vaheline erinevus 30-kordne, mis on märkimisväärne," kirjeldas Annely Kuu.

Samas polnud hooghännaliste liigirikkus seotud ei nende biomassiga ega ka tihedusega. Muu hulgas mõjutas hooghännaliste tihedust temperatuur – mida kõrgem see oli, seda väiksem oli arvukus.

Põllumajandus avaldas hooghännaliste biomassile marginaalset mõju, kuid negatiivset mõju hooghännaliste liigirikkusele. Seda võis mõjutada asjaolu, et põllumajandus on maailma eri paigus eriilmeline. 

"Maaharimisest tulenevad häiringud on globaalselt erinevad, mõnes kohas näiteks kasutatakse oluliselt vähem väetisi. Juba see mängib suurt rolli. Samuti on kõnekas, et mitmed hooghännalise liigid on põllumajandusega kohanenud," kommenteeris teadur.

Kliimamuutuste mõju

Kui hooghännaliste tihedus oli suurim tundras, siis nende ainevahetuskiirus oli kõige suurem troopikas. See on tingitud sellest, et kõrgema temperatuuri tingimustes vajavad hooghännalised elutegevuse toimimiseks rohkem süüa. 

"Mullaelustik troopikas peab ainevahetuse toimimiseks tarbima rohkem toitu ja see soodustab orgaanilise aine kiiremat lagundamist," märkis Annely Kuu.

Kliimasoojenemise tagajärjel ilmnevad sarnased trendid ka polaaraladel, mis omakorda mõjutab süsinikuringet. "Hooghännaliste biomass, põllumajandus ja kliima on tihedalt seotud. Kuna kliima soojenemine muudab tundra süsinikuringet, siis võib hooghännaliste pikem aktiivsusperiood kiirendada süsiniku vabanemist polaaralade atmosfääris. See võib tulevikus osutuda tõsiseks väljakutseks," kirjeldas Annely Kuu.

Polaaraladel, aga ka kohati inimese muudetud maastikel on hooghännaliste arvukus ja mitmekesisus päris suur. Annely Kuu sõnul on raske ennustada, mis juhtub, kui nende piirkondade süsinikuringe muutub. "Tegelikult on väga vähe uuritud, kui palju mullaelustik seob süsiniku, see saab olema paljude teadlaste järgmiste uuringute teema," täiendas Annely Kuu. 

Uuring ilmus ajakirjas Nature Communications.