"Subkultuursus oli 1990. aastatel tervikuna marginaliseeriv, sest värskes rahvusriigis olid üsna ranged piirid, mis on aktsepteeritud ja mis mitte," ütleb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur Brigitta Davidjants. Ühiskonna üldise viltuvaatamise kõrvale jättes huvitasid Davidjantsi tema uurimisprojektis kitsamalt topeltmarginaliseeritud ehk niigi kõrvaliseks peetud kogukonna sees omakorda kõrvaliseks tembeldatud identiteedid. 

Oma töös tegi ta intervjuusid näiteks 1980. ja 1990. aastate naispunkarite, venekeelsete muusikute ja futuristidega, kes kõik erinesid oma subkultuuri tõttu nii-öelda põhimassist. Muu hulgas tuli intervjuudes välja, et naispunkarid ei pidanud end piisavalt punkariteks, venekeelsed rokkbändid ei erinenud eestikeelsetest kuigivõrd ja vanalinn oli nende kõigi ühine kohtumispaik.

Kes on õige punkar?

Brigitta Davidjantsi sõnul olid subkultuurid Eestis olemas kogu Nõukogude aja vältel ja nende palett kirju. "1980. aastatel oli metalit, oli punki, oli rockabilly't ja diskot, mis meil esindas vihatud peavoolu. Oli juba futuriste ja mõningaid indie algeid," toob ta välja. 

Davidjantsi teisel uuritud kümnendil, 1990. aastatel, toimus tema sõnul aga täielik subkultuuriplahvatus. Peavoolu esindas endiselt disko, kuid korraga tuli justkui leida kõigile lääne popkultuuri avaldustele eesti vaste. "Ligipääs infole suurenes, mistõttu avardusid inimeste võimalused paigutada end kõikvõimalike identiteedisiltide alla," arutleb ta. 

Tema uuritud naispunkarid paigutasid end küll pungi sildi alla, ent kahtlesid endas sealjuures meestest rohkem. "Näiteks joonistus punknaiste lugudest välja – ja samuti mäletan seda oma kogemusest –, kuidas enamik neist tundis, et nad pole piisavad, nii-öelda õiged punkarid," meenutab ta. 

Intervjueeritavate sõnul oli õige punk kusagil mujal ja teisel ajal ning kellegi teise isikus, aga kindlasti mitte naine. "See läbis kõiki põlvkondi, kellega rääkisin: nii 1970.–1980. aastate kui ka 1990.–2000. aastate vahetusest," märgib Davidjants. Siiski möönab ta, et enda eheduses kõhklesid meespunkaridki, kuid nemad ilmselt rohkem oma (post)sovetliku kogemuse tõttu.

Lugedes teiste riikide subkultuuri-kogemuste kohta, täheldas Davidjants, et naiste kõhklused on tavalised mujalgi. "Võib-olla argitasandile ei ole jõudnud ka tunnetus, et subkultuursus on sageli väga oma kohast ja ajast sõltuv," lisab ta. Nii nagu tänapäeval populaarne mõiste queer ei pruugi tähendada sama Berliinis ja Jerevanis, oli ka punk Inglismaal ja Nõukogude Liidus mõneti erineva sisuga.

Üheülbalised müüdid

Intervjuud teise uuritud rühma ehk venekeelsete muusikutega andsid Brigitta Davidjantsi sõnul võimaluse müüte vaidlustada. "Kui hakkasin uurima kohalikku popmuusikat, oli levinud narratiiv, et eesti ja vene popmuusikaelu olid nii Nõukogude ajal kui ka taasiseseisvuse esimesel kümnendil täiesti lahus," meenutab ta.

Muusikute enestega vesteldes tuli välja, et tegelikult oli kokkupuutepunkte kahe muusikaringkonna vahel siiski rohkem. "Kas või seepärast, et meid ühendas sama linnaruum ja sarnane muusikaarmastus," pakub ta. Levinud arvamuste varjus olid muusikaelu protsessid Davidjantsi sõnul niisiis mitmekihilised.

Näiteks on tema jaoks jäänud nõukogudeagsetest popinarratiividest kõlama, et eesti ja vene noortel oli suur vastasseis. Väidetavalt esindasid venekeelsed noored rõhuvat peavoolu ja eestlased allasurutud, aga elujõulist underground'i. "Tegelikult ei sallinud võimud ka vene rokkbände, sarnaselt eesti omadele ning postsovetlikul ajajärgul kartis ontlik keskiga tänavapildis pikkade juustega venekeelseid poisse täiesti samamoodi nagu eestikeelseid," sedastab ta.

Vanalinn ühendas juba enne Nokiat

Uuringus huvitas Brigitta Davidjantsi seegi, kuidas olid omavahel seotud marginaliseeritud subkultuuriesindajate identiteediloome ja linnaruum. "Mind tõesti intrigeeris Tallinna linnaruumist rääkides see, mis muutis ühe koha subkultuurseks ja teise mitte," ütleb ta. Samuti huvitas teda, miks jäid subkultuuridele läbi aegade oluliseks samad kohad.

"Vanalinn tervikuna on olnud siin võtmetähtsusega, kui me mõtleme, et juba 1950. aastatel kogunesid seal lõngused, samuti hiljem hipid ja punkarid ja kõik teised," osutab Davidjants. Tema kurvastuseks suruti vanalinnast kogu see kirev elu ühel hetkel välja.

"Teine asi on muidugi mobiiltelefonide-eelsus. Isegi lauatelefone ju ei olnud," jätkab ta. Nii saabus 1980. aastatel Plaadimäele ehk Harjumäe tippu kokku rahvast üle terve Eesti: osad tuli defitsiitse muusika pärast, osad aga lihtsalt suhtlema. Omad kohtumispaigad olid vanalinnas ka 1990. aastate subkultuuridel. "Mu intervjuud kinnitasid samuti, et oli umbes viis kohtumispaika, mida skeenede üleselt külastati, kui oli vaja kedagi üles leida," meenutab Davidjants. Näiteks oli selline koht täistunnil Raekoja kella all.

"Mis aga puutub baaridesse, siis ega naispunkar ega üldse punkar, mulle tundub, teatud kohtadesse ei läinudki," arutleb Davidjants veel. Pigem külastasid nad Levikat või Baari 13 kui Nimeta baari. Intervjuudes mainis tema sõnul mitu naispunkarit sedagi, et linnaruumis vaadati neile viltu: "Said ikka sõimata küll ja samuti kõvasti nilbeid märkusi."

Samas leidus Davidjantsi sõnul Eestis subkultuure, kelle enesemääratlus polnud linnaruumiga üldse seotud. "Siinkohal mõneti mõisted kattuvad ning ma räägiksin paralleelselt subkultuurist ja fännikogukonnast," täpsustab ta. Kui subkultuuris annavad inimesed teatud kogemustele, sealhulgas muusikale kindlaid tähendusi, siis fännikogukonnal on sügav huvi mõne popkultuuri objekti vastu.

"Selles plaanis torkab silma Eesti Depeche Mode'i fännklubi, kellesse ma samuti sel aastal süvenesin," toob Davidjants välja. Klubi paistis silma sellega, et sinna kaasati üsna võrdselt tüdrukuid ja keskmisest rohkem ka venekeelseid inimesi. "Põhjus on ilmselt selles, et subkultuurid olid varasemalt üsna linnaruumikesksed ja seetõttu ka maskuliinsed. Nemad tulid aga kokku kirja teel üle Eesti, mis oli üks väga ilus ja turvaline moodus oma kogukonda luua," arutleb Davidjants.

Nirvana logo ei räägi enam Nirvanast

Võrreldes 1980. ja 1990. aastatega on Brigitta Davidjantsi sõnul tänapäeval peavoolust eristuda lihtsam, sest inimesed on erinevuste suhtes palju sallivamad. Samuti näeb Tallinna tänaval tema sõnul üha rohkem teineteisel käest kinni liikuvaid poisse, tüdrukutest rääkimata. "Järelikult siis on ruum meile kõigile turvalisemaks läinud," tõdeb ta.

Davidjants juhib siinkohal tähelepanu, et subkultuursus ei pea tingimata üldse visuaalselt väljenduma. "Ka intervjuud naistega, kes pungiskeenedesse kuulusid, näitasid, et mõne jaoks olid tõepoolest visuaalid väga olulised. Teise jaoks jällegi pruukis sellest, et luges Villu Tamme luulekogu – ja oligi kõik," kõrvutab ta.

Samas võib tema sõnul tänapäeval küsida, mis üldse on peavool. "Sajandivahetusest alates oleme näinud ühest küljest mõnede subkultuuride selgemat ideologiseerumist võrreldes postsovetliku esimese kümnendiga," osutab ta. Teisest küljest on piirid nüüdseks tugevalt hägustunud ja subkultuurseid sümboleid tarbitakse niisama, neile tähendust omistamata.

"Näiteks kui nägin üleeile trammis Nirvana mütsiga noort, siis ma ei eeldanud enam automaatselt, et ta seostab end grunge'i subkultuuriga; isegi mitte seda, et talle meeldib Nirvana, vaid ta ostab oma riideid H&M-ist," selgitab Davidjants. 

Kuigi tänapäeval räägitakse elustiilikesksusest ja isegi postsubkultuursest ajast, peab Davidjants ise subkultuursuse mõistet liiga ilusaks, et seda päriselt hüljata. "Kõiges vaid elustiilide valikute nägemine näib lihtsustav," ütleb ta. Edaspidi tahab ta koos muusikapsühholoog Marju Raju ja muusikateaduse magistrant Anita Maasaluga uurida, mida on toonud Eesti subkultuuridele uus sajand, stabiilsem ühiskond ja sellega kaasas käinud teatav ideoloogiline selginemine.