Kirjanik ja kultuurianalüütik Stephen Marche kirjutas ajakirjas Atlantic essee, milles lahkab õpetajate seas igivana küsimust, millist ülesannet täidavad õpilastele antud iseseisvad tööd. Ausalt öeldes me ei tea, kas kirjutise autor on Stephen Marche. Võib-olla ta spikerdas, lasi selle kirjutada kellelgi teisel või kasutas veel mingeid tüssamise vorme.

Mida siis teha? Seda küsib autor isegi. Ta toob näite pedagoogika professorile esitatud õppimisstiilide teemalisest referaadist. Tekst on sujuv ja tõstatab aruteluks poleemikat toitva argumendi, mida asub järgnevalt analüüsima. Õppejõud on kahevahel, kas anda töö eest A või B+? Tal on siiski veel üks pakiline küsimus. Nimelt kellele või millele tuleks hinne anda.

Töö autor oli või ei olnud Ühendkuningriigi professor Mike Sharples. Professor omakorda kasutas selle kirjutamiseks OpenAI suurt keelemudelit GPT-3. Mike Sharples ütles masinale, et töö olgu õppimisstiilidest. Võimekale masinale sellest piisas tekitamaks teksti, mille hinne kõiguks inimese puhul A ja B vahel.

Professorit ei ajendanud petmissoov. Ta püüdis äratada kolleege arutlema. kas oleks aeg mõtelda ümber nii õpetamine kui ka hindamine. Elukorraldus on ju tänu tehnoloogiale kiiresti muutumas ja sunnib tegema teatavaid valikuid. Kas teha nägu, nagu oleks kõik endine?

Selle tulemusena tõugatakse õpilasi kasutama tehnoloogia uusi võimalusi õppimise asemel petmiseks. Selle suhtes vanaviisi mõtlev õpetajaskond ei oma selle vastu mingit kaitset. Petuteksti koostamise initsiaator kutsub üles otsima viise, kuidas suunata tärkav potentsiaal paremini õpetamise teenistusse.

Essee autor toob näitena Uus-Meremaa üliõpilase avalduse, milles tunnistas tudeng, et on kasutanud iseseisvate tööde kirjutamiseks tehisintellekti abi. Ta oli hea õppeedukusega, käis korralikult loengutes, luges kõike, mida nõuti ja tegi kõike, mida paluti teha. Ta pidas oma teadmisi päris heaks ja pidanuks teenima kirjalike töödega häid hindeid. See tõi esile tema peamise nõrkuse – kehv eneseväljenduse ja sõnastuse oskus kirjalikes töödes.

Tudeng pidas ebaõiglaseks ja isegi karistuseks, et tema muidu head teadmiste taset kontrolliti ja testiti kirjalike tööde abil. Seejuures keegi ei keelanud keegi kasutamast tekstiredaktori grammatika tööriistu. Miks peaks siis keelama tehisintellektil põhinevaid tekstiloome tööriistu? Üliõpilane ei pidanud end petturiks, sest nende ülikooli üliõpilasjuhised ütlevad ainult, et tal ei ole lubatud lasta kellelgi teisel enda eest töö ära teha. Ent tehisintellektil rajanev tekstimudel pole niinimetatud "keegi teine" – see on programm.

Esseed ja referaadid on olnud humanitaaria erialadel põlvkondade kaupa keskseks mõtlemise arendamise ja testimise meetodiks. Nüüd kardetakse ajastu ootamatut lõppu. Lõppu, mille reaalsuseks saamist märgatakse hilinemisega, sest humanitaarias ollakse pimedad tehnoloogiliste edusammude ja nende mõjude suhtes.

Mõned tähelepanelikumad õppejõud on mures, kas tasubki enam anda kirjalikke kodutöid? Probleem pole selles, et neid ei kirjutataks. Kirjutatakse küll. Seejuures üha sagedamini isegi õigeaegselt, sest kardetavalt teeb töö ära maailma parimate tekstide ja suurte ning laiahaardeliste valdkondade peal õppinud masinad. Isegi kui loodavas tekstis võib esineda vaieldavaid kohti ja stiilivääratusi, oleks tegemist igati üliõpilastöödele vastava tasemega. Toodud kogemuse põhjal pigem A ja B tasemel.

Kultuurianalüütik Stephen Marche peab uuenduste vastuvõtlikkuse väljakutseks pikaajalist vaenulikkust humanitaarsete ja teaduslike ning tehnoloogiliste erialade vahel. Ühed peavad teisi lolliks, kuna ei tea midagi Dickensist ega Shakespearest. Teised, vastupidi, peavad eelpool nimetatuid ohmudeks, kuis neil on tühi koht seal, kus peaks asuma arusaam termodünaamika seadustest. Püsiv vaenulikkus on loonud raskesti ületatava lõhe.

Suures pildis on humanitaaria erialad sooritamas vaikset enesetappu. Võrreldes tehnoloogia erialade jätkuva kasvuga on nendel erialadel õppurite arvukus pidevalt vähenenud. Näiteks Jaapani haridussüsteemis otsustati kõrghariduses isegi humanitaaria erialadest loobuda. Paljudes kõrgkoolides on õpingute katkestamise osakaal suurim humanitaaria erialadel.

Sellistele protsesside tõttu kaob nende hääl, kes võiks selgitada tehnikakeskseks muutuvas maailmas, millist rolli inimese heaolus omavad keel, hääl ja stiil, kõneoskus, ajalugu ja eetilised süsteemid. Ilma selleta, juhindudes vaid pealetungivatest tõhususe mõõdikutest, võib tunduda normaalsena, kui inimene kaotab eneseväljenduse kompetentsuse, sest seda teeb hindele B tema eest tehnoloogiline lahendus.

Kardetavasti on parkunud humanitaari raske kui mitte isegi võimatu näha rakendamas tehnoloogiat oma eriala huvides. Keegi võiks just siiski inimlikel põhjustel vastumeelsuse ületada.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".