Teisipäeval peaks sündima laps, kellest alates hakatakse inimesi lugema kaheksa miljardit ja üks jne. Väide on muidugi spekulatiivne. Sümboolne laps võis sündida nädalaid varem või selleni on jäänud veel nädalad. Umbes kaheksast miljardist inimesest ei oma keegi inimeste arvust piisavalt täpselt ülevaadet. Tegemist on ÜRO hinnanguga.

Hinnanguliselt sünnib iga sekund umbes neli ja elust lahkub umbes kaks hingelist. See teeb juurdekasvuks umbes kaks inimest sekundis. Väidetavalt jätkub rahvastiku kasv veel mõnda aega, aga trend on aeglustumise suunas, kuni lõpuks seiskub. Mis sellele järgneb, pole veel teada, aga miks mitte teha oletusi?

Nende lausete ajal lisandus maailma umbes tosin uut elanikku. Optimiste võib see aga eksitada, sest laste koguarv enam ei suurene. Rahvastiku edasise kasvu taga on eluea pikenemine ehk suremise aeglustumine. Arvatakse, et praeguseks oleme juba ületanud niinimetatud "lastetipu". See tähendab, et nii palju lapsi, kui elab täna, ei saa enam kunagi olema. Vähemalt mitte praeguste suundumuste põhjal.

Suundumused pole üksikinimeste valikute kontrollida. Need on miljardite õnne otsivate inimeste tegevuse tulemusel tärkavad tagajärjed. Suundumusi võib võrrelda tuulega, mis koosneb küll molekulide liikumisest, aga ei sõltu eraldi ühestki üksikust molekulist. Leidub arvukalt nähtuseid, milles teevad indiviidid parimaid otsuseid, aga kõigi ühise pingutuse tulemustena sünnib soovimatuid tagajärgi, mille üle liikmetel puudub igasugune kontroll.

Üks taoline nähtus on arenenud riikides laste arvu langus allapoole kogukonna taastootmiseks vajalikku kahe lapse sündi naise kohta. Potentsiaalsed emad käivad tööl, mis võtab nende aja ja energia. Esimese lapse sünd on Euroopas nihkunud neljanda elukümnendi algusesse. Sealt polegi enam palju aega järgmise sünnitamiseks. Nii ema kui ka isa asendamiseks on vaja aga vähemalt kahte last. Probleem on ka isades, aga sellel peatume hetke pärast.

Arengumaades sünnib praegu veel natukene rohkem lapsi. Neist osa moodustavad ülemaailmse immigratsioonivoo riikidesse, kus majanduskasv on pärssinud elanike juurdekasvu, kuid majandus ise vajab jätkumiseks uusi hingelisi. See omakorda tekitab neis riikides ja rahvusrühmades hirme ning agressiivseid vastureaktsioone.

Näiteks sünnib Nigeerias tuhande elaniku kohta natuke üle 48 lapse, Soomes on vastav näitaja veidi alla üheksa ja Eesti on näitajaga soomlastest veel ühe lapsega ees. Ometi, ühe naise kohta tuleb meil 1,6, Soomes 1,4 ja Nigeerias 5,1 sündi. See suhtarv peaks olema kerge ülekattega, vähemalt 2,1, sest saatuse tõttu ei saa kõikidest tüdrukutest emad.

Sotsiaalse arenguga kaasnevat sündimuse langust iseloomustab Vietnamis nähtav. Poole sajandi eest oli sõja jalus Vietnamis sündide arv naise kohta 6,4, praegu napilt kaks. See omakorda on märk sealse rahvastiku taastootmispiiri muutumisest üha kättesaamatumaks.

Järelikult väärib heaolu kasv lähemat uurimist. Paistab, et heaolus on peidus midagi mürgist. Midagi, mida külvatakse koos jõukuse levikuga õitsengu viljade nautijate sekka. Võimalik, et saladuslik tegur peidab end tehnoloogias. Nähtusele võiks läheneda toidu kaudu, millest saadakse energiat ja materjali.

Inimesel, nagu kõigil loomadel, on energiaallikatega keeruline suhe. Nad peavad sööma. See tähendab toidu leidmist, mis asetatakse seejärel keerukasse seedesüsteemi, et saada energiat ja arvukates kombinatsioonides umbes 50 keemilist ühendit. Seda kõike selleks, et liigutada peamiselt kätt või jalga. Natukene kulub ka mõtlemisele, aga kes seda väga tahab teha.

Masinatel on "toiduga" lihtsam. Kõlbavad kasvõi küttepuud, kuigi parema mõju saab naftasaaduste ja elektriga. Osa tööst masinatele loovutamise tulemusel paranesid elutingimused, haridus ja tervishoid. Need omakorda stimuleerisid rahvastiku kasvu. Sellega kaasuvaks vajaduseks oli luua üha iseseisvamalt toimetavaid masinaid.

Seadeldised rahuldusid endiselt pelga energiaga ning jätsid raha ja muud hüved inimesi peibutama, kes vähendasid neid taga ajades endale märkamatult laste tegemist. Inimesed innustasid end usuga, et peavad mõne aasta pärast teoorias loodavate laste nimel keskenduma praegu veel tööle, loomaks nende teoreetiliste põlvede huvides uusi ja veelgi paremaid masinaid.

Selle kõrvalefekt ei kajastu ainult naiste sündide langusena, vaid ka viimased pool sajandit meeste langenud viljakuses. Praegu elavate meeste keskmine seemnerakkude arv on poole väiksem 1970. aastate vastavast näitajast. Tegu pole veel katastroofiga, aga suundumus on selge. Seejuures ei hoiata katastroof ette ega oma selget piiri ega sümptomaatikat.

Samal ajal püüame vaistlikult luua sünnitavat masinat, kunstlikku üsa. Selle inimesele sõbralikum põhjendus rajaneb soovil aidata rohkematel viljastunud munarakkudest tärganud loodetel raskused üle elada ja ellu jääda. Suuremas pildis võib aga taolist arengut käsitleda jätkuna inimese vaiksele kõrvalejuhtimisele kõigest Maal toimuvast, lohutades teda loodavate laste saamise abivahenditega.

Samas lastakse inimestel vananeda viljatuks ja suurendada pikaealiste eluks vajaliku ressursi kulu, et vähendada lastele jaguvat osa. Seda kajastab uute laste arvu jätkuv langus.

Kõike seda on vaja maskeerida ja inimesi peab uinutama. Nõnda pakub seesama tehnoloogia ühiskonna helgematele peadele sadu tuhandeid dollareid ja eurosid mitte selleks, et lahendada üksinduse, kliimamuutuse, kosmosereisi, vähi ja vananemise eksistentsiaalseid probleeme.

Selle asemel otsitakse uusi viise, kuidas säilitada juba vaimuhaiget ühiskonda, mis tarbib lõputut meelelahutuslikku sisu ja võitleb kehalisi kontakte distantseeruvas ühismeedias suurema tähelepanu eest. Selle valguses ei paistagi enam kaheksa miljardit edu märgina.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".