Kuninganna Elisabeth II surmaga kaasneb rida rituaale. Alates 12. sajandist luikede salaküttimise vastu kehtestatud seaduse järgi kuuluvad kõik luiged kuningriigi kõrgeimale valitsejale. Kuninganna usaldas luikede üle korra pidamise kuninglikule luigehoidjale. Tema ülesanne on nüüd edastada kõikidele nõtke valge kaelaga lindudele, et edaspidi alluvad nad Charles III.

Tava järgi toimub luikedele kehtiva korra meelde tuletamine üks kord aastas juulis, Thamesi jõel. Seega elavad luiged veel aasta teadmatuses. Sarnane võimuvahetuse rituaal puudutab ka sealseid mesilasi. Nemad said valitseja lahkumisest ja võimu siirdumisest juba teada, kui palee ametlik mesinik John Chapple käis sõna otseses mõttes uudist edastamas palee tarude kümnetele tuhandetele mesilastele.

Antud meeleolus on oht sattuda eksitavale jätkuteemale. Samas aitab eksimus teinekord läbi ootamatu vaatenurga näha asju teistsuguses valguses. Nimelt teatas keegi Jason M Allen kõigile kunstnikele, et "kunst on surnud" ning lisas et "kõik on läbi, inimesed kaotasid, tehisintellekt võitis". Mr Allen on kunstnike informeerimiseks seni kehtinud ajastu lõppemisest ja uue valitseja võimule allumisest teatud õigus. Tegemist on USA-s Colorado osariigi kunstimessi konkursi võitjaga kategoorias "tärkavad digitaalsed kunstnikud".

Vaagimata küsimuse kallal, kas tema ise kvalifitseerub kunstnikuks või peaks leidma muu pädevuse kategooria, peavad mitmed päris kunstnikud 300 dollarit auhinnaks saanud meest juudaseks. Püha professiooni reeturiks, kes kummardab pilte tegevat tehisvaimu. Hurjutatakse, et masinõppel põhinev pildiprogramm röövib lisaks pika ajalooga ametile ka käelised oskused ja elava fantaasia, lubades linoollõike noa või pintsli valitsemise asemel luua inimese eest ise pildi vaid mõne sisendisse edastatud sõna põhjal.

Tehisintellekti abil pilditegemiseks piisavate sõnade reastamisest oli siinsamas hiljuti juttu. Teema järjekordne tõstatumine kajastab häiritud kunstnike armee tärkamist. Loomeinimesi uinutati tükk aega nägemustega, kuidas tehisintellekt ja robotid asuvad tegema inimesele pealesunnitud masinlikult rutiinseid töid, et vallandada siis roboti rollist vabaks saanud paisu tagant neis seni maha surutud loovuslaine. Usuti, et kunstiline eneseväljendus on vaid inimesele ainuomane intellektuaalne vägi.

Ometi teame juba mõned aastad, kuidas masinõppele rajatud tekstipõhise suhtluse süsteem GPT-3 kirjutab lahkunud kirjanike stiilis uusi novelle, automaatseid börsiraporteid ning suhtleb ettevõtja asemel klientide ja isegi õpetaja pähe õpilastega. Pärast GPT-3 süsteemi kasutamise avamist soovijatele, toimib see juba enam kui 300 erineva rakenduse taustal. Mõned neist on töisemad, aidates näiteks sünteesida suhtluses klientidega sisevaateid, mida üksikud inimesest kliendihaldurid ei hoomaks.

Teisalt petetakse inimest kunstliku tekstiloomega meelelahutuslikel eesmärkidel. Näiteks suheldes nendega läbi mängude või kujundades interaktiivsete lavastuste taustal sündmuste kulgu. Petmist ei tasu võtta tingimata halvana. Samuti nagu ei asetata samasse moraalsesse raami ühtegi head mustkunstnikku. Petetakse inimeste meeli, kes enam ei tea, millal ja kas ta suhtleb inimesega.

Nüüd siis on mõned kunstnikud mures ameti tuleviku suhtes. Kardetakse, et kunsti vaatajat rahuldab masina looming sedavõrd, et kunstiliseks meisterlikkuseks vajatavaid nõudlikke käelisi ja muid erialaseid oskusi ei viitsita enam omandada. Selle asemel räägitakse arvutiga, kuni see teeb midagi, mis inimesele meeldib.

Siinkohal ilmutab end taas juba mainitud GPT-3, millel on oma roll ka käesolevas visuaalkunsti tabanud skandaalis. Teksti analüüsiv algoritm vahendab kunsti tegevale masinaosale, mida inimene sellele öelda püüab. Lugemise ja kirjaoskusega masinale ei saa inimese loodud teksti uurimist ette heita. Selle kogu tehniline oskus rajaneb inimeste kirjutatud tekstidest õige väljenduse õppimisele. Täpsemalt, masinõppimisele häälikute järjestusest kuni sõnade, lausete ja tekstikogumite inimesele omase arusaamisega mustrite statistilisele sünteesile ehk kopeerimisele.

Kunstnike pahameelele on rohkem õigustusi. Sellele viitab kopeerimise sisu. Tehisintellekt õpib pilte tegema kunstnike loodud taieste põhjal. Ilma kunstniketa ei oskaks algoritm luua pilti Picasso või Rembrandti stiilis "robotist istumas hamburgeril". Jah, keegi ju võiks taolist absurdsena mõistusenormidesse mitte mahtuvat sõnakomplekti pidada uut moodi kunsti tegemise idudeks, aga sama hästi võib seda võtta kehalise mandumisena.

Usutavalt ootab juriste ees huvitav põli. Kellegi kunstilise stiili matkimine ei ole keelatud, aga uus olukord pole ka norme piisavalt veel testinud. Mõnele pildile lisab või plagieerib masin isegi kunstniku allkirja või midagi selle sarnast.

Masina ilmumist püütakse kunstnikele serveerida isegi lohutusena. Nendegi elu täidab suhteliselt masinlik ja vaimu vähem koormav illustraatori töö, mille võiks edaspidi loovutada masinale, õppides samal ajal kasutama seda uue tööriistana. Nagu tõdeti mõne päeva eest – kuninganna on surnud, elagu kuningas!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".