Kreekakeelne sõna "nostos" tähistab koju saabumist. Samast keelest pärinev "algos" oleks tõlkes midagi kurbuse ja lootusetuse vahepealset. Kusagil 17. sajandil pandi sõnad kokku ja saadi nostalgia, et tähistada kodust kaugel viibivate Rootsi sõdurite raskemeelsust. Nostalgia kõrval kasutatakse sagedasti sõna "sentimentaalsus". Eelmisega umbes sama vana sõnaga tähistatakse arukuse arvelt tärkavat pinnapealset emotsionaalsust.

Apple'i muusika kuulamise seade iPod äratab paljudes nii nostalgiat kui ka sentimentaalsust. Maailmale 21 aasta eest tutvustatud puhtajoonelise ja lakoonilise disainiga muusikafailide kaasas kandmise ning kuulamise seade sai viimati versiooniuuendusi 2017. aastal. Nüüd teatas siis Apple iPod'i tootmise lõpetamisest. Kes soovib kütta nostalgiat koos sentimentaalsusega, jõuavad veel sellise seadme osta, kuni laos leiduvate otsasaamiseni.

Praeguseks tagasihoidliku muusikafailide hoidja ja digitaalse helindi mängija oli omal ajal vägagi erutav. Vähe oli neid, kes osanuks selles näha nutiseadmete revolutsiooni kuulutajat ja Apple'i imelise populaarsuse katalüsaatorit. Oli ju 2001. aastal laiatarbe elektroonika turul mitmeid taskusse mahtuvaid MP3-formaadis helisalvestiste taasesitamise seadmeid. Sarnane olukord järgnes mõned aastad hiljem, kui Apple tutvustas maailmale oma arusaama mobiiltelefonist.

Mõlema juhtumi puhul rabas avalikkust nuppude ja tulukeste keeles nohikutega kõnelevatele seadmetele kontrasti pakkuv julge ning värskelt elegantne disainikeel ja raudvaralise asja ning sellesse väärtust loova sisuteenuse terviklikkus. iPhone'i tajutakse monumentaalse teosena ja Apple'it esindava tehnoloogilise nägemuse sünonüümina. Kuid iPod oli oma ajast ees, tõestades tarbijasõbralikkusele ja esteetikale panustava tehnoloogia kütkestavust ning julgustas samaga jätkama.

Esimese poole aastaga ostis uue muusikakuulamise seadme 100 miljonit inimest. Neist said ühtlasi muusikapoe iTunes kliendid ning võimalikud Apple'i hästi kultiveeritud, aga ka kaitstud teenuste kultuuriruumi püsikliendid. iPod moodustas kasutajasõbralikult sujuva muusika tarbimise tervikteenuse kõige nähtavama osa. See ei mänginud ainult muusikat, vaid edastas ka omaniku edumeelsust, head disainimaitset ja rikkust.

Apple'i strateegid olid tabanud, et klientidele saab tehnoloogiale lisaks müüa ka sotsiaalset kapitali. Trikk oli lihtne – müüa iPode piisavalt kalli hinnaga. Isegi kui raha polnud, aga vahest just selle päras koguti ilusa asja ostmiseks väike varandus, et siis tunnustatud headusega ja üpris kallist muusikamängijat hoida nähtaval pildikesena edukusest.

Apple reklaamis pika valge juhtmega kõrvaklappe kandvaid tantsivaid inimkontuure, vihjates, kuidas kliendid saavad iseennast ja iPodi headust reklaamida. Konkurentide hoiatused müüki pärssiva hinna pärast osutusid valeks, sest väikese edevuse nimel makstakse emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Üleüldse, miks peaks hea tuju hoidvat enesekuvandit alati rahas mõõtma?

iPod kujunes domineerivaks mobiilseks muusikakuulamise seadmeks nii USA-s, Euroopas kui ka Jaapanis. Umbes 90 protsenti Ameerikas ostetud muusika kuulamise taskuseadmetest olid Apple valmistatud. Euroopas oli vastav näitaja umbes kaks kolmandikku. Algupärasekt taskusse mahtuva salvestatud muusika tarbimise kultuuri käivitanud Sony Walkmani kodumaal ja konkureerivate seadmete tootjate poolest rikkas Jaapanis oli iPod müügiliider, omades umbes kolmandikku turust.

Aastaks 2007 moodustas iPodide müük peaaegu poole Apple'i kogukäibest. See aasta oligi muusikaga omaniku aega sisustava seadme tippaeg. Ühikuline müügikasv jätkus veel paar aastat, aga osakaal ettevõtte käibest hakkas vähenema. Põhjus seisnes 2007. aastal turule toodud uue põlvkonna nutitelefonis iPhone. Telefonis leidus lisaks iPodi funktsionaalsusele palju muudki.

Seejuures ennustasid eksperdid telefonile lühikest ja vägivaldselt lõppevat elu. Öeldi, et telefoniturul tegutsevad juba vilunud tootjad ja Apple nende kõrvale ei mahu. Inimestel olevat juba piisavalt head Nokia ja Microsofti telefonid. Samuti aasiti telefoni kõrge hinna kallal, kuid just siin kordus iPodide ajast tuttav tarkus. Telefone ei ostetud ainult helistamiseks ja kus sõnadest ei piisa, kuulatakse muusikat.

iPodi lõpunoot äratab nostalgiat, aga muusika jätkub veelgi paremates seadmetes. Nagu tõdes juba kuulus filosoof Friedrich Nietzsche - elu ilma muusikata on viga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".