Oli aeg, kui Facebookile heideti ette, et see põgeneb vastutuse eest, kuna esineb süütu tehnilise platvormina, mille tõttu ei pea see teenust kasutavate võõraste ütlemiste pärast vastutama. Hea kaitse töötas aastaid, aga see ei kaitsenud kasvava nördimuse vastu. Ühiskonnas süvenenud pinged jõudsid eluohtliku piirini ja üha rohkem süüdistati nende kultiveerimises sotsiaalmeediat.

Vihale aetud rühmad organiseerisid platvormi vahendusel füüsilisi, surmaga lõppenud konflikte, küberkiusamine viis peamiselt noori enesetapuni, vihast, vimmast ja solvamistest külvatud tervist kurnavast stressist rääkimata jne. Platvormi poolt vaadatuna paistsid tülis nääklevad ja teineteise poolt vaevatud inimesed külastuskordade ja veedetud aja kestvuse tõusu kirjeldavate Exceli tabeli muutujatena. Kasutajatele sai näidata rohkem reklaame ning see oli kõige tähtsam.

Olles firmas juhtival kohal töötamisega paremini kursis, avalikustas vilepuhujaks asunud Frances Haugen sisemiseks kasutuseks kogutud uuringute tulemusi. Firma teadis, kuidas pingeid küttes külvatakse ühiskonda halba, aga kuna see oli kasumlik, lasti sõnavabadusel olla näiliselt neutraalses tsoonis. Varem või hiljem pidi ka Facebookini jõudma, et sõnavabadus pole neutraalne, loodusest inimesele antud omadus nagu käed või jalad.

Eneseväljenduse vabadusega tähistatakse inimestevahelise suhtluse vormi, mitte seda, et ütlemisi ei tohiks kuidagi piirata. Tõsi, siin ei tohiks end eksitada. Kuni inimesel on häälepaelad, võib ta hääldada igasuguseid sõnu ja koostada kõikmõeldavaid lauseid. Piirang ilmutabki suhtlemise käigus, kuna teistel on õigus kaitsele. Nad ei pea kuulama viha, solvanguid, valet ega ässitusi.

Ajaloost ei leidugi ühtegi näidet, milles poleks sõnavabadust piiratud. Näiteks püütakse kaitsta valitsejaid kritiseeriva kodaniku sõnavabadust, aga piiratakse õigust vabalt sõnu kasutades kodanikel teineteist solvata. Tööl ei lubata rääkida mitte-tööst, sõjaväes pole alluvatel õigust liiga palju rääkida vmt. Kaitstes sõnavabadust usus, et see viib tõeni, ei tohiks lasta vabadusse sõnu, mis õigustavad Venemaa sõda Ukrainas jne.

Õigemini rääkida ju võib, aga ühiskond määrab sellele oma hinna, millel võib olla erinevaid vorme. Mõni neist nähtamatum, nagu juhtus Facebookiga. Kasvav pahameel hakkas ohustama börsifirmale kohustuslikku kasumi maksimeerimist. Zuckerberg lubas seepeale arendada ebameeldivat filtreerivaid algoritme. Facebook sai aru, et neil on üha raskem mängida neutraalset osapoolt.

Sõnavabaduse teema tõstatus värskelt esile seoses Twitteri ostuga, kuna väidetavalt ajas Elon Muski suvel 16-aastaseks saava teenust ostma soov sõnavabadust paremaks teha. Laiemale avalikkusele võis jääda mulje lihtsast nupukeeramisest, mida Elon oskab, aga Twitteri senised juhid, pikast proovimisest hoolimata, ei oska. Muskile võib vaid õnne soovida ISIS-e sõnavabaduse kaitsel.

Sõnavabadus on üks nurjatutest probleemidest. Sellel puudub selgepiiriline ja kõigile sobiv lahendus. Inimene on algoritmidega haldamise jaoks liiga keeruline. Antud teemal aitavad arutelu avada viimase aja kogemused.

Sõnavabadus teenib rohkem autokraate ja populiste ning üllatusena teenivad valede ja vihakõne filtreerimise katsed neid veelgi rohkem. Näiteks blokeerivad Facebooki filtrid kasutajate sõnumeid teatud märksõnade põhjal. Afganistanis tegutsev Taliban, Hiinas elavad uiguurid või Ukraina presidendi Volodimir Zelenski kõned kütavad meeli nii demokraatlikes kui ka autokraatlikes inimestes.

Kohalik ajakirjandusväljaanne Formula demokraatiaga vaeva nägevas Gruusias tõlkis Zelenski kõne, mispeale sai Facebookilt vihakõne hoiatuse. Algoritm ei tea, et ta on algoritm, inimestevahelisest suhtlusest rääkimata. Automaatselt sõjast ja vaenust koosnevatele sõnadele seatud tõkendi tõttu kaotas väljaanne 90 protsenti senisest kahest miljonist aktiivsest kontaktist ja nende rahastamine seiskus.

Demokraatlike jõudude blokeerimise juhtumeid on üllatavalt palju. Diktatuuri kaitsvad ja vägivalda külvavad Venemaa trollifarmid esitavad Facebookile massilises koguses kaebusi, samal ajal kui heade poolel puudub motivatsioon valekaebuste esitamiseks.

Nõnda kurjus võidabki. Neid huvitabki lühiajaline võit, enamasti neile ebamugava uudise vahetu periood. Algoritmi kehtestatav blokaad on kiire, kuid demokraatliku poole esitatud protesti lahendamine võtab aega nädalaid, sest seda teevad inimesed. Selleks ajaks on juba uudis oma väärtus kaotanud.

Suures inforuumis kannatavad taoliste vihakõne filtreerimiseks loodud mehhanismide kuritarvitamise tulemusel enim väikesed riigid, huvirühmad ja organisatsioonid. Tegemist on reaalse, inimelusid ohverdava infosõjaga, millesse tahavad suhtuda Facebook ja Twitter lihtsa aedniku mentaliteediga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".