Sellisele järeldusele viis teadlased arvutimudel, mis võttis muu hulgas arvesse Enceladuse jäise pinna kuju ja jääkooriku paksuse erinevust eri paigus.

Enceladus on üsna väike, ainult umbes 500-kilomeetrise läbimõõduga pallike, mis paistab aga teiste Päikesesüsteemi taevakehade seas eriliselt silma oma lõunapooluse lähistest jääpragudest kõrgele ilmaruumi külma vett paiskuvate geisritega.

Vedelas olekus vee olemasolu on pannud teadlaste fantaasia tööle ka võimalike kohalike elusolendite teemal.

Ana Lobo, Andrew Thompson ja nende kolleegid Ameerika Ühendriikidest Pasadenast California Tehnikainstituudist lähtusid oletusest, et Enceladuse pooluste juures on jää õhenenud sulamise toimel, ekvaatori juures aga paksenenud külmumise tõttu.

Kui aga soolane vesi jääks külmub, siis jääst jääb sool välja, külmumata vesi läheb lisasoolast raskemaks ja vajub allapoole. Sellest saab alguse suur veeringlus ekvatoriaal- ja polaaralade vahel.

Meil maakera ookeanides toimub midagi üsnagi samasugust, ainult et vastupidises suunas, sest vesi külmub meil ikkagi polaarpiirkondades.

Nii nagu maakeral, kannavad võimalikud hoovused ka Enceladusel edasi mitmesuguseid aineid. Mõned neist aineist võivad võimalike elusolendite seisukohalt olla toitained, ja siit võivad teadlased saada ideid, kuhu oleks tulevastel uurimisretkedel kõige huvitavam jääauke puurida.

Oma praegustest arvutus- ja mõtisklustulemustest kirjutavad Lobo, Thompson ja kaasautorid ajakirjas Nature Geoscience.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25