Küberpättide elu kergendab juhtide parandamatu ebakompetentsus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Keegi võib ju loota personaalsele taibukusele, keeldub enda edutamisest ja jääb ülekompetentsena vanale ametikohal Autor/allikas: Madhu Madhavan/Unsplash

Peteri printsiibist lähtuvalt täituvad kõik ametikohad lõpuks ebakompetentsete inimestega. Nõnda pole ehk ime, et igal aastal võetakse politseile teadaolevalt pantvangi sadu tuhandeid infosüsteeme, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port

Laurence Johnston Peter oli Kanada alam, kelle elu oli põnev ja uurimist väärt nagu iga inimese elu. Mälestus temast paistab siiski teistest välja seoses Peteri printsiibiga. Koos Raymond Hulliga koostatud ja 1969. aastal avaldatud samanimelises raamatus märgib laste kasvatuse ja hariduse valdkonnas diplomeeritud ülikooli õppejõud ja teadlane, et kõik inimesed on mingil määral kompetentsed. Tore ja edevust kõditav sõnum meelitab seda ilmsemalt edasi lugema. Kiitus pole ju printsiip, oodata on midagi palju paremat.

Peter jätkab, et kui inimene on oma tööl kompetentne, siis mõne aja pärast teda edutatakse. Varasemast kõrgem ametikoht eeldab natukene suuremat kompetentsi. Juhul kui töötaja neid nõudmisi ei täida, teda rohkem ei edutata. Mõni on teistest tublim ja teda edutatakse. Sünnib hierarhia, milles kohtume täiendavate väljakutsetega. Samuti inimestega, keda rohkem ei edutata.

Põhjustest saab aimu iga vähegi kompetentne kõrvavaataja. Peteri printsiip tõdeb, et töötajad tõusevad ametiredelil pea alati ebakompetentsuse astmeni. Nad jõuavad nn viimase astmeni ehk Peteri platooni. Tähelepanekust on sõnastatud järeldus, et aja jooksul täidab iga ametikoha ebakompetentne töötaja.

Protsess on pea paratamatu ja võimaldab harva erandite tegemist. Printsiip pole pelk teooria. Peter ja Hull uurisid inimesi ja organisatsioone ning Laurence Peterit tuntaksegi uurimistööle vastava kutsenimetuse, hierahioloogia, kaudu. Valdkond uurib organisatsioonides kujunevaid hierarhiaid.

Eranditest rääkides, sest seda tahavad ilmselt kõik teada ja reetes põhjust, miks Peteri printsiibist vähe teatakse, on asjaolu, et sellest ei taheta eriti rääkida. Inimestel on õigus uskuda maailma headusesse ja enda erandlikkusesse.

Erandite lootuses võidakse aga haiget saada. Peter ja Hull toovad erandina näiteks ebakompetentse inimese edutamise, sest kompetentse edutamine pole ju printsiibi erand. Seejuures on ebakompetentse edutamisel omapärane positiivne mõju. Ülejäänud töötajatest tärkab optimism, et ka nende piiratuse kiuste pole edutamise lootus kadunud.

Lisaks leidsid teadlased, et vallandamiseni jõutakse alles ülima ebakompetentsuse puhul. Paraku lähevad sama teed ka ülikompetentsed. Nende süü on, et nad rikuvad peamiselt ebakompetentsetest koosnevat hierarhiat. Tasub ka teada, et kahe ebakompetentse liitmisel, näiteks ametniku ja tema abi või arvukate koosolekute olustikus, sünnib summana ikkagi ebakompetentsus.

Ühe testina teab inimene, kui kaugele on ta kaldast jõudnud ja kas ta jalad ulatuvad põhja ametikohale vastava sügavusega ujumiskohas, on jälgida, kui rõõmus keegi on. Need, kes ei ole rõõmsad, on oma piiratusest aru saanud. Need, kes on rõõmsad, seda ei tea.

On olemas veel üks test, mida korraldavad küberkurjategijad. Palju on räägitud nn lunavarast, viirusega levitatavast programmikoodist, mis blokeerib omaniku juurdepääsu tema arvutile või arvutisüsteemile, mille taastamiseks nõutakse lunaraha. Näiteid leiab indiviididest omavalitsustele olulisi sotsiaalseid teenuseid tarnivate, koolide ja haiglate infosüsteemide pantvangi võtmisteni.

Aastal 2019 registreeriti maailmas 452 151 juhtumit. Tegelik arv on suurem, sest kõik kannatanud ei pöördu politseisse. Osa maksavad lunaraha, teised kannatavad kaotust. Lisaks jooksva kasutamise piirangu tekitatud kahjudele kannavad paljud lunaraha maksjad täiendavat rahalist kaotust, sest neile ei taastata juurdepääsu. Viimaste aastatega on avalikkust antud ohust pidevalt teavitatud.

Maailmas hinnati 2019. aastal lunaraha nõuete suuruseks umbes 25 miljardit dollarit ning süsteemi töö häirumise ja taastamise kuludeks arvutati ligemale 170 miljardit dollarit aastas. Arvatakse, et iga kolmas hätta jäänud organisatsioon maksab lunaraha lootuses, et see on kõige odavam lahendus, ühtlasi finantseerides ja kannustades antud kuritegevust arenema.

Samas kasvab ka vastuseis ja vähemalt osaliselt on kurjategijate jaoks väljakutse kasvanud. Ettevõtted parandavad turvaauke, teevad süsteemidest varukoopiaid, üritavad infosüsteeme taastada ja keelduvad lunaraha tasumast.

See toob infosüsteemi nõrgima lüli teema juurde, kelleks on inimene. Rünnakute tõttu pole see enam infosüsteemi oskamatu või jutukas kasutaja ega laisk administraator, vaid keegi juhtkonnast. Levivad kuuldused kurjategijate strateegia arengust. Nad koguvad juhtkonna liikmeid häbistavat teavet. Eriti nende kohta, kelle käes on lunaraha maksmise üle otsustusõigus. Ebamugavast informatsioonist vähemalt osa on leitav pantvangi võetud infosüsteemist, sest tõenäosus millegi piinliku leidmiseks on suur. Sellele viitab Peteri printsiip.

Keegi võib ju loota personaalsele taibukusele, keeldub enda edutamisest ja jääb ülekompetentsena vanale ametikohale. Peter ja Hull märgivad, et tegemist on teoreetilise võimalusega neile, kellel pole kodus naist. Võib arvata, et viimane on vähemalt osaliselt põhjuseks, miks kardetakse piinliku info avaldamist.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: