Eelmise sajandi alguses kui telefon oli veel üsna harv nähtus, õhutas direktor Theodore Vail ettevõtet Bell Thelephone jõulisemalt tegutsema. Ta kannustas pingutama, kuni jõutakse punkti, milles telefoni omanikel on telefonitute ees märgatav eelis. Theodore Vaili teatakse seetõttu võrguefekti pioneerina. Majanduses tuntakse võrguefektina nähtust, kui kliendi lisandumisega kasvab toote või teenuse väärtus nii kasutajatele kui ka seni veel ilma olijatele. Ilmselt sai Vail vaistlikult nähtusele pihta, sest majandusteooriasse kaasati see pool sajandit hiljem.

Võrguefektiks on oluline saavutada uue toote või teenuse kasutajate kriitiline mass. Enne seda tehakse hirme paisutavaid kulutusi. Just siia oligi vaja Theodore Vaili julgust. Ja siis, teatud kasutajate arvust alates käivitub midagi ahelreaktsiooni laadset. Nähtus, millele rajaneb muu hulgas tuumapomm. Tuumaelektrijaamas püütakse juhtida ahelreaktsiooni, liigutades kütusevardaid veevanni ja reaktori vahel.

Telefonidega juhtunud kõikse, kõikjal ja katkematult toimuva infovahetuse ahelreaktsiooni kontrollimisele on hakatud alles nüüd mõtlema. Muutuse vajadus ilmnes ehmatava kiirusega. Ühiskond polnud selleks valmis. Osaliselt oli süüdi umbes sajand traadiga telefone. Infovahetus kohanes fikseeritud asukohaga telefonide ümber. Seda sarnaselt tuumareaktorile, kus katastroofilise plahvatuse vältimiseks hoitakse kütusevardaid isoleerivas keskkonnas. Analoogselt ei saanud inimesed rääkida telefoniga kodust väljaspool. Tänavatel asunud telefonikioskeid oli vähe ja neid sai kasutada üks inimene korraga.

Võrguefekt töötas, aga toimis vaoshoitult, kasvatades kasutajate arvu läbi mitme aastakümne. USA turul kulus umbes pool sajandit, kuni telefon oli kasutusel pooltes kodudes. Mobiilse telefoniga võrguefekt kordus, aga palju kiiremini. USA-s kulus kõigest viis aastat 50 protsendi kasutajate piiri saavutamiseks, hoolimata sellest, et telefonid olid alguses kallid omada ja kasutada.

Theodore Vaili ennustus läks täkke ja Belli telefoni kompanii kasvas nii suureks, et USA valitsus süüdistas seitsekümmend aastat hiljem firmat kliente kahjustavas monopolismis. Riigi sekkumist ootamata jagas suur ettevõte end seitsmeks iseseisvaks ettevõtteks. Neist siinpool ookeani on tuntumad nimed Verizon ja AT&T.

Enam-vähem kohe peale AT&T loomist palkas analüüsifirma McKinsey uurima, kas nende inseneride leiutatud mobiiltelefonil oleks piisavalt kasutajaid. Tulevikuvisioonidega raha teeniv ettevõte vastas pärast mõningast analüüsi, et mobiilsed telefonid on rasked, akud kestavad lühikest aega, side territoriaalne ulatus on ebaühtlane ning piiratud ja kogu teenus on nii kallis, et sajandivahetuseks, s-o 2000. aastaks kasutab mobiiltelefoni ehk 900 000 inimest. AT&T otsustas idee maha matta ja jääda traadiga side turule.

Konkurendid polnud AT&T ärisaladuseks kuulutatud raportist midagi kuulnud. Sajandivahetuseks oli USA-s 100 miljonit mobiiltelefoniga kasutajat ehk ennustusest sada korda rohkem. Ülejäänud ettevõtjad teadsid ilmselt midagi võrguefektist, mis langetas lisaks klientide pidurdamatule kasvule uute tulijatele sisenemise hinda. AT&T-l kulus veel 10 aastat, kuni pidi tõdema, et magasid maha nende käes olnud umbes triljoni dollari suuruseks hinnatud võimaluse.

Antud ajalooline vahelugu joonib alla ägeduse, millega asuvad inimesed esimesel võimalusel infovahetusse. Mobiilsusega pööraseks kasvanud sidepidamine võis paista McKinsey ekspertidele ja sideturul tegutsenud ettevõtete juhtidele uskumatuna, üllatades meid endidki. Nõnda peab mõtlema inimestele, kes ei suuda telefoniga rääkimata keskenduda enam muudele kohustustele. Sellest siis mõttesild tuumareaktoris toimuva kontrollimise juurde.

Värske vihje kasvavate pingutuste iseloomustamiseks leiab Ühendkuningriigist. Sarnaselt paljudele riikidele ei tohi sealsed autojuhid sõidu ajal käes hoitava telefoniga rääkida. Seadus muudetakse karmimaks. Edaspidi ei tohi telefoni sõidu ajal isegi puudutada. Trahv on 200 naela ja liiklusrikkumiste registrisse kantakse kuus karistuspunkti. Juhtimisõiguse ära võtmiseks on tarvis 12 punkti.

Seaduse karmistamise põhjus seisneb telefonikasutajate selgitustes, et nad ei rääkinud, vaid kuulasid muusikat või kaardijuhiseid. Nad ei saatnud sõnumeid ega valinud numbrit, vaid libistasid ekraanil muusikapalade loetelu jne. Valetamine on endalegi teada patu väljavabandamisel üks esimesi reaktsioone. Võib ka öelda, et endale teada süveneva häda sümptomeid. Järelikult vajatakse abi.

Seadusemuudatuse käigus kaaluti ka käed-vaba süsteemidega helistamise keelustamist. Esialgu jääb see võimalus briti autojuhtidele alles. Suures pildis on hakanud aga telefoni kasutamine tapma inimesi. Huvitav, kas taolise arengu kohta on peale tuumaplahvatuse ka mõni leebem määratlus.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".