Meie kodutäht Päike sisaldab väga palju kulda
Spektroskoopiliste vaatluste alusel on kindlaks tehtud, et Päike sisaldab iga tonni kaalu kohta umbes 0,002 grammi puhast kulda. Terve Päikese kohta teeb see neli triljonit triljonit (4,0 x 10 astmes 24) tonni.
Tartu observatooriumi vanemteadur Jaan Pelt kirjeldab sügiseses Horisondis, et kulla teekond sünnipaigast sõrmusesse sarnaneb esialgu kõigi teiste ainetega. Vabanenud kodupaiga külgetõmbest, hajuvad supernoova plahvatuse või neutrontähe põrke tulemusel tekkinud gaasipilved oma kodugalaktikas laiali.
Gravitatsioon aga ainet rahule ei jäta. Varem või hiljem jõuavad kulla-aatomid gravitatsioonilise ebastabiilsuse piirkonda ning nad kondenseeruvad nn tähetekke piirkondades varem või hiljem uuteks tähtedeks ja neid ümbritsevaks planetaarkettaks. Ka Päike koos oma planeetide, asteroidide ja komeetidega on nii tekkinud.
Kosmilisest gaasipilvest kaasa tulnud kulda on Päikesel üksjagu. Spektroskoopiliste vaatluste alusel on kindlaks tehtud, et meie energiaallikas on küllalt rikas, ta sisaldab iga tonni kaalu kohta umbes 0,002 grammi puhast kulda. Terve Päikese kohta teeb see neli triljonit triljonit (4,0 x 1024) tonni.
Kõigi reeglite järgi peaks hajusa kulla hulk tonni kohta ka Maal olema samas suurusjärgus. Valdav osa kulda koos teiste metallidega on sulanud ja settinud sügavale Maa sisemusse.
Kui oleks võimalik see kõik välja kaevandada, saaks kogu maakera pinna katta umbes 30 cm paksuse kullakihiga! Kulla hulk, mis on inimkonnal seni kasutada olnud, on sellega võrreldes tühiselt väike – sellest saaks kokku panna ainult 20–50 meetri pikkuse servaga kuldkuubi.
Hajusa kullaga on kõik lihtne – seda on palju ning see asub kättesaamatus sügavuses väga kõrge rõhu ja temperatuuriga keskkonnas. See osa hajusast kullast, mis on jäänud alles pinnale lähematesse maakihtidesse, on väga väikese kontsentratsiooniga. Ookeanivees on kulda veel vähem.
Ometi teame, et kulda kaevandatakse ja isegi leitakse väikeste tükkidena jõgedest. Tegelik kulla hulk kättesaadavates sügavustes on kümneid tuhandeid kordi suurem kui hajuskulla hulk.
Sellise Maa koores ja pinnal asuva kulla päritolu on jällegi probleem, mis on astrofüüsikutele palju peavalu valmistanud. Nimelt näitab Kuul ja teistel taevakehadel olevate kraatrite statistika ja
eriti Apollo missioonilt kaasa toodud pinnaseproovide uurimine, et suure tõenäosusega toimus 3,8–4,1 miljardit aastat tagasi seni lõpliku seletuseta tugev häiritus asteroidide vööndis.
Selle nähtuse tulemusena hajutati oma normaalsetelt orbiitidelt hulk asteroide ja muud päikesesüsteemi prügi, mis omakorda sattus ebatavalistesse kohtadesse.
Seejuures põrkus palju sellist materjali teele sattunud planeetidega, nende hulgas ka Maaga. Eeldatakse, et just nii toodi Maale juurde palju vajalikku vett, aga ka kulda ja muid väärismetalle (hinnanguliselt kokku üle 20 miljardi tonni uut ainet).
Toimetaja: Marju Himma