Digitaalse kommunikatsiooni eripära on, et kõik bitihulgad, mis internetis liiguvad, on kuidagi metaandmetega varustatud - et oleks teada, kuidas konkreetne andmehulk teistega sobitub, kuhu see liikuma peab, mis on selle sisu ja funktsioon jne. Mida suuremaks ja mitmekesisemaks lähevad andmekorpused, seda tihedamaks ja keerukamaks lähevad neid kirjeldavad metaandmete kihistused.

Nüüd, kui digiteerub kogu kultuur ja kultuuri andmekogud muutuvad inimestele hoomamatuks, hakkab metaandmetest sõltuma see, kuidas kultuuri tarbitakse.
Semiootilisest perspektiivist on metaandmed justkui hästi lihtsad kirjelduskeeled.

Kui aga parafraseerida Umberto Ecot, et semiootika uurib valetamist, siis tähendab see küsimust, et kuivõrd metaandmed eksitavad, mida esile tõstavad, mille maha salgavad, kuidas kultuuri kas lukustavad või vastupidi - seda mitmel moel linkides avavad.

Metaandmete roll kasvab koos "semantilise veebi" arenguga. Semantilise veebi arengut tõukab taga veebi regulatsiooni peamine institutsioon World Wide Web Consortium (W3C). W3C arusaama kohaselt toob semantiline veeb kaasa veebi arengu kolmanda suure arengujärgu.

Selle sisu on, et kõik internetis olevad andmeühikud saavad olema lingitud neid andmeid seletavate metaaandmetega, mis neid samas ka teiste sarnaste andmeühikutega seovad. Metaandmed hakkavad nõnda tekitama tohutuid ja isekasvavad kultuuriandmeid kontektualiseerivaid võrgustikke.

Semantilise veebi võrgustikud on kasvanud viimase 12 aasta jooksul kiirenevas tempos, viimastel aastatel on  hakatud linkandmete formaati üle viima üha enam kultuuriandmebaase ja arhiive.

Kultuuriuurijat huvitab, et mida tähendab selline andmete poolautomaatne kontekstualiseerimine juba lähitulevikus meie mineviku- ja maailmatajule? Kuid samas huvitab meid ka, et milliseid uusi kultuuri ja ajaloo uurimise meetodeid saab neid andmevõrgustikke uurides välja arendada? Milliseid suhteid saab kultuuris, selle loojate, objektide, kohtade, kultuurivormide ja ideede vahel avastada?

Tallinna Ülikool sai hiljuti Euroopa Komisjonilt suure, 2,5 miljoni eurose teadusgrandi, et selliseid uusi digitaalse kultuuri uurimise meetodeid arendada, kasutades selleks Tallinna Ülikooli olemasolevat ekspertsust digitaalse kultuuri ja meedia uurimise vallas. Grandi toel loob TLÜ koostööplatvormi Open Lab, kuhu oodatakse kultuuri andmekogude omanikke koostööd tegema, et uute meetoditega digitaalset kultuuri uuel moel mõistma hakata.