Vesineitsikuid on Eestis kahte liiki - vööt-vesineitsikud ja harilikud vesineitsikud. Isased vööt-vesineitsikud on sinakasrohelist värvi ja tiibade keskosal on sinine pigment. Harilik isane vesineitsik on esmapilgul vööt-vesineitsikuga väga sarnane, kuid erinevuseks on täielikult sinised ja läbipaistmatud tiivad.

Emane vööt-vesineitsik on äratuntav läbipaistvate tiibade ja pronksjasroheka värvuse järgi. Siin seisab ta silmitsi tõega, et vaja on leida kindel jalgealune.

Vesineitsikud valivad omale elukohaks voolavate veekogude läheduse ja seetõttu kohtab neid just jõgede ääres. Isased vesineitsikud valvavad oma kindlat territooriumi, milleks on mõnekümnemeetrine lõik jõest.

Kiilide põhitegevuseks on saagi varitsemine. Toiduks püüavad nad lennu pealt väiksemaid putukaid. Selleks passivad nad mõne kõrgema taime peal ja saaki nähes sööstavad sealt. Rütmiline tiibade laksutamine on üks nende suhtlemisviisidest.

Paaritumine algab neile iseloomuliku pulmatantsuga. Kiilide paaritumine on keerukas tegevus - isane vesineitsik haarab oma sabaga emase kaelast kinni. Seejärel emane painutab oma tagakeha ette ja suunab selle tipu isase lisakopulatsioonielundi juurde.

Huvitav on see, et nad ilma koolituseta selle õigesti tehtud saavad. Peale seda laseb isane vesineitsik emase lahti ja emane läheb munema. Emane vesineitsik muneb taimede veealustesse osadesse umbes 300 muna. Selleks sukeldub ta mõnikord üleni vette. Paari nädala pärast kooruvad sealt vastsed.

Seda liiki kiili valmikute eluiga on kõigest poolteist kuud. Samas enne valmikuks saamist elavad vastsed 2 aastat jõepõhjas vee all. Seega sellisel kujul nagu meie neid näeme, elavad nad vaid väga vähese osa oma elust.