"Üks jahimehe ülesannetest on natuke seda uluki arvukust piirata ja ohjes hoida, et ei tekiks suuri kahjustusi. Ei ole vahet, kas ta on põder, kes kahjustab metsa, ja noorkultuuri hävitab, või on see kobras, kes oma üleujutustega, oma elutegevusega teeb sama asja, et kahjustab metsa," märkis saates "Osoon" jahimees Raivo Mätlik rõhudes vajadusele hoida looduses teatavat tasakaalu.

Samas ei pea lõppema koprajaht looma maha laskmisega. Võtmerolli mängivad siinkohal spetsiaalsed urukoerad. "Koer tunneb isegi läbi kalda selle kopra lõhna ära. [...] Ta kontrollib ka need kohad , kus ta on söömas käinud," selgitas Mätlik. Värske lõhna ninna saades sukeldub koer koprakäikudesse, kust looma liikvele ajab. Seejärel kahva õigel ajal õigesse kohta asetades ongi võimalik kobras peaaegu täiesti tervelt kinni püüda.

Samuti on jahikoertest abi haavatud ulukite otsimisel-leidmisel, et nende ulukite piinad lõpetada. Maanteedel juhtub iga päev mitmeid õnnetusi, mille järel metsloomad metsa põgenevad.

Jahikoerte väljaõpetamiseks on vaja kasutada päris metsloomi. Tihti leiab väljaõppel rakendust tehisurusüsteem, kuhu on peidetud näiteks rebane. "Mõte on selles, et anda võimalikult palju erinevaid ülesandeid selle urusüsteemi raames koerale, et ta leiaks rebase üles, lõhna järgi. Siin on oluline ka see, et kõik on suletud, kinnine, pime. Osadel koertel on nagu inimestelgi on foobiad. Urukoeradki kardavad sellistes süsteemides liikuda," sõnas Eesti Jahikoerte Tõuühingu juhatuse esimees Tõnu Väli.

Õiget jahikoera ei saa isegi 50–60 protsendist jahikoeratõugu olevatest koertest, sest neil on nõrgad jahiinstinktid.