Ühe minuti loeng: miks Tuhala nõiakaev üle voolab?
Sellekordses ühe minuti loengus annab Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi magistrant Oliver Koit teadusliku selgituse sellele, miks Tuhala nõiakaev üle keeb.
Tuhala karstiala paikneb Harju lavamaal, Tuhala jõe alamjooksul, kus karstuvaid Ordoviitsiumi karbonaatkivimeid katab savikas liustikusetete kiht paksusega 2-5 m.
Väga madala veejuhtivusega pinnakate käitub karstunud põhjaveekihi peal suhtelise veepidemena, mis tähendab, et põhjavesi saab suuremal hulgal maapinnale voolata vaid kohtades, kus pinnakate puudub või on õhuke.
Sellisteks kohtadeks karstialal väljealal on näiteks sufosioonilehtrid, mis tekivad põhjavee altuhte tagajärjel kujunenud pinnakattetühemete lagede langatumisel.
Ühe sellise sufosioonilehtri põhjas toimetavale ajutisele allikale rajati eelmise sajandi esimesel poolel ka armastatud Tuhala nõiakaev.
Tuhala karstisüsteemi toite ja väljeala on omavahel otseses hüdraulilises ühenduses. Toitealal, Ämmaaugu piirkonnas ja Virulase orus neelduv Tuhala jõe vesi voolab maa-all läbi hästiarenenud voolukanalite võrgustiku kiirusel kuni 670 m/h.
Madala kuni keskmise veetasemete juures voolab vesi karstisüsteemist välja ainult Veetõusme allikagrupis. Nõiakaevu allikagrupp on kuni keskmiste veetasemete juures küll süsteemiga ühenduses, kuid põhjavesi ei ulata veel nõiakaevust välja voolama.
Veetaseme tõus Tuhala jões, karstisüsteemi toitealal, tingib põhjavee survetaseme tõusu väljeala allikates. Selleks, et põhjavesi hakkaks üle nõiakaevu serva voolama, peab survetase kaevus ületama 56,39 m üle mere pinna.
Eelmainitud survetaseme väljealal tingib Tuhala jõe veetase 59,23 m ümp ja vooluhulk 4 m3/s karstisüsteemi toitealal.
Toimetaja: Marju Himma