Noorte kõrge tööpuudus Euroopa Liidu riikides on saanud palju tähelepanu, eriti kriisiriikides. Noorte praegune kestev töötus võib põhjustada pikaajaliselt, isegi 20 aastat hiljem, kõrgemat töötuse riski, halvemat tervist, madalamat tööga rahulolu. Samas on noorte kontekstis ka probleeme tavapäraste tööturu indikaatorite kasutamisega: noorte kõrge töötuse määr võib peegeldada väikest tööturul olijate hulka eriti nt teismeliste hulgas.

Noorte kõige levinum definitsioon tööturu kontekstis on vanusegrupp 15-24; siiski vaadatakse sageli ka laiemat vanusegruppi, kuni 34 aastasi inimesi, lähtudes vaatest, et noorte tööturule siirdumine on pigem pikem protsess kui ühekordne sündmus. Noorte tööpuudust praeguses Euroopas iseloomustavad eelkõige viis peamist märksõna.

Esiteks, paindlikud tööturud – raskusi on noortele stabiilse hõive pakkumisega ja tavalise täisajaga töökoha saamisega. Teiseks, ebakõlad pakutava hariduse ja tööturul nõutavate oskuste vahel – viimastel aastakümnetel toimunud hariduse pakkumise laienemine pole olnud alati kooskõlas tööturul nõutavate oskustega. Kolmandaks, rahvusvahelise rände mustrid – võrreldes varasemaga on noorte mobiilsus Euroopa Liidu riikide vahel oluliselt ulatuslikum, kuid ka mitmekesisem, nt seoses kasvanud tagasirändega.

Neljandaks, tänaste noorte perekondlik pärand – osade noorte probleemid tööturul võivad peegeldada nende vanemate töötust minevikus, mis on planeerimata pärandina kandunud edasi nende lastele. Viiendaks, kasvanud Euroopa Liidu poliitikate roll noorte tööpuudusega võitlemisel.

Eelnevast tulenevalt peaks tööturule siirduv noor teadvustama, kuivõrd oluline on tööturul nõutavale vastav haridus ja kui tähtis on saada stabiilne töökoht ja pääseda viimase puudumisega kaasnevast nõiaringist. Tänane kõrge noorte tööpuudus jätab pikaajalise pärandi, ja võib-olla isegi armi, praeguste noorte identiteedile ja võimalustele, ja sellele, kuidas nad suhtuvad Euroopa integratsiooni.