Kui me räägime sellest, et tahame teha Eestis tugevat teadust ja tippteadust, siis lisaks sellele, et meil on vaja andekaid inimesi, on meil vaja selleks ka raha. Minu üks suuremaid muresid hetkel ongi Eesti riikliku teadusrahastuse olukord.

Kui me mõtleme teadusrahastuse peale laiemalt, siis on meil vaja mõelda kahe aspekti peale. Mis on see kogusumma, mis välja jaotatakse, ja mis on printsiip, mille alusel teadlastele raha antakse. Printsiibiks võib olla näiteks see, et pool rahast on n-ö baasrahastus erinevatele institutsioonidele, garanteerimaks teatud hulgale kvalifitseeritud teadlastele enam-vähem stabiilne töökoht.

Selle baasrahastuse kõrval võivad olla kõrge konkurentsiga prestiižssed grandid tippteaduse tegemiseks, st kui keegi on teinud aastaid teadustööd, jõuab mingi hea avastuseni, mille baasilt saaks tema arvates teha juba midagi suuremat, saab ta taotleda erilisemat rahastust, et palgata lisainimesi ja osta lisatehnikat.

Eestis on need mõlemad mehhanismid olemas, aga rahastuse kogusumma on nii väike, et sellest ei piisa ei baasrahastuseks ega prestiižsseteks grantideks. Hetkel on raha tegelikult nii vähe, et neid suuremaid prestiižeid grante möödunud korral välja ei kuulutatudki. Võib juhtuda, et seda ei toimu ka järgmine kord. Selline krooniline alarahastus viib teatud binaarsuseni.

Kui me kujutame, et meil on haiglas tööl arstid, siis tahame loomulikult, et nad oleksid kõrgel tasemel. Selleks valime arste, keda haiglasse tööle palkame, hoolikalt ja usaldame neid teatud piires. Kui arst töötab intensiivravis ja kaotab kümnest erakorralisest väga raskelt haigest patsiendist kolm, siis teda sellepärast ei vallandata. See on loomulik, et selles vallas on ebaõnnestumisi.

Sama lugu on ka teadusega. Eesti praegune teadusrahastuse seis viib aga selleni, et teadusrühmal või ka nooremal teadlasel, kes töötab võibolla üksinda, on pärast mingi projekti ebaõnnestumist, kuhu ta on investeerinud kaks-kolm aastat ja kust mingi läbimurdvat avastust ei tule, järgmine kord raha saamise võimalus praktiliselt nullifitseeritud. Sellist võimalust pole, sest tal pole kõrge prestiižiga publikatsioone. Tulemusi, mille baasilt teha uusi uuringuid.

See viib lõpuks selleni, et meie katsed luua püramiidile säravat tippu viivad kogu püramiidi vundamendi lagunemiseni. Teadlased lahkuvad Eestist või vähemalt teadusest.

Üks võimalik mehhanism, mis aitaks seda võibolla veidi leevendada, oleks panna igal aastal riiklikus mastaabis kõrvale väike summa, nt 500 000 eurot. Selleks, et teha tõesti stabiilne garanteeritud rahastusmehhanism noortele või vähemalt väga aktiivsetele väikeste teadusrühmade juhtidele. See poleks väga atraktiivne mitte ainult Eesti kodukootud teadlastele, vaid ka laiast maailmast tulnud teadlastele.

Miks laiast maailmast? Maailma teaduse tippkeskustes on tegelikult tohutu doktorikraadiga inimeste üleküllus. Toodetakse väga palju doktorante ülikoolides nagu Yale, Cambridge, kõikjal... Selgelt ülikoolid kõiki neid inimesi ise ei palka, sest ka teaduse karjäärimudel on püramiidikujuline.

Eestis teaduse arengule võiks see olla aga väga hea, kui suudaksime siia meelitada mõned noored maailmakogemusega inimesed, kes on näinud teistsugust akadeemilist kultuuri ja suudaksid siin üles ehitada uurimisrühmi ja ka moodsaid uurimisteemasid.

Arvan, et see 500 000 eurot aastas, kui me sellise rahvusvahelise konkurentsi või grandi looksime, aitaksid seda teha. See on suhteliselt väike summa, millega Eesti n-ö teaduspõhine majandus lõpuks käima tõmmata.