Hiinlastel on kõnekäänd mehest, kes jõel paadiga allavett sõites pillas oma mõõga vette. Ta tegi paadi pardasse sälgu, mõeldes, et selle järgi on tal hiljem hea mõõk üles leida. Õhtul sadamasse jõudes hakkaski ta sälgu kohalt otsima, kuid loomulikult ei leidnud enam midagi, sest mõõk oli jäänud jõepõhja mitu kilomeetrit ülesvoolu.

See kõnekäänd käib inimeste kohta, kes on kinni minevikus või mõnes ajast ja arust dogmas. Maailm ja elu lähevad edasi nagu jõevool, aga tihti ei näe me kaugemale oma pisikese paadi pardast ja sinna tehtud piiratud arusaamade ja eelarvamuste sälkudest.

Hiina budistid on seda kõnekäändu kasutanud kui paslikut võrdpilti selle kohta, kuidas inimesed tihti näevad Buddha õpetust. Paljud ei suuda näha kaugemale igiammu suutratesse raiutud sõnadest, palvetest, mantratest, riitustest, arvates, et kui kõiki neid täpselt järgida, siis oledki eeskujulik budist. Avarama mõtlemisega budismi õpetajate silmis taolised inimesed aga ongi need, kes asjata otsivad jõepõhja kukkunud mõõka paadi pardasse tehtud sälgu juurest.
Mis siis on see mõõk ehk budismi sügavam ja üle aegade kestev mõte, mis meid ka täna kõnetab? Kust ja milliste märkide järgi me peaksime seda otsima?

Budismi mõõga tera on kausaalsuse õpetus, mis langeb kokku tänapäeva teaduse vaatega: ei ole loojat ega loomist, vaid põhjuslikud muutused. Ühelgi nähtusel, sh inimese "minal" ehk "isel", ei ole püsivat olemust. Seda mõistes vabaneme eksistentsiaalsest ängist ehk kannatusest ja surmahirmust.

Budismi mõõga käepide on kaastunne kõikide vastu, kes seda veel mõistnud ei ole ja taklevad püsiva olemuse otsimisel üha uutesse "sälkudesse" ("mina", "jumal", "rahvuslus", "turumajandus" jms) nõnda üha taatootes kannatust. Kaastunne rakendub aktiivses tegevuses teiste teenimisel ja harimisel. Otsima peab seda mõõka budismi ja teaduse märkide järgi iseenda elulise kogemuse jõest.