Üha kasvava inimkonna toiduga varustamiseks kasutab põllumajandus järjest rohkem ka mineraalväetisi ja pestitsiide. Mitte kõik põldudel kasutatavad väetisekogused ei jõua aga taimedeni, vaid hajuvad keskkonda. Näiteks jõuab toodetud lämmastikväetistest taimetoitlase toidulauale ainult 14 protsenti ja liha söömise puhul isegi vaid neli protsenti.

Looduses hajunud reaktiivne lämmastik, eeskätt nitraadiühendid on järjest kasvav globaalne keskkonnaprobleem. Kui liiglämmastik jõuab veekogudesse, tekitab see eutrofeerumise ja soostumise. Põhjavette sattunud nitraadid ja pestitsiidid võivad aga jõuda joogivette ning põhjustada tervisehädasid.

Prantsusmaal Pariisi ümbruses on intensiivse kasutuse ning reostust leevendavate looduslike alade puudumise tõttu kraavi- ja dreenivees kuni 20 korda rohkem nitraate kui meil Eestis. Saastunud kraavivesi läheb seal jõgedesse ning karstunud kivimites sügavale põhjavette, mis on pariislaste joogiveehaardes. Ühe võimalusena reostust vähendada kasutatakse kunstlikke soid ehk tehismärgalasid, kus osaliselt seotakse pestitsiidid ning nitraatlämmastik muundatakse gaasilisteks ühenditeks.

Sellega saadakse vesi puhtaks, kuid kaasnev naerugaas on ohtlik kasvuhoonegaas ja osoonikihi lõhkuja. Prantsusmaa põllumajanduse- ja keskkonnauuringute instituudis IRSTEA uurime, kuidas märgala-tehnoloogiat parandada nii, et vesi saaks puhtaks, kahjulikke gaase lenduks vähem ja ka teised ökosüsteemiteenused, näiteks elurikkuse säilitamine, oleksid tagatud.

Põllumajanduse intensiivsus Eestis on väiksem, kasutatakse vähem mineraalväetisi ja pestitsiide kui Prantsusmaal, aga kohati on see ka meil kasvavaks probleemiks. Prantsusmaal saadud uurimistulemused ja kogemused on seeõttu väga kasulikud.

Professor Ülo Mander valiti sel sügisel üleeuroopalise akadeemia Academia Europaea liikmeks Maa- ja kosmiliste teaduste valdkonnas. Akadeemiku liikmestaatusega tunnustatakse professori rahvusvahelist teadlastööd ja püsivat panust Euroopa teadusesse.