Kui vähe on ajule vaja, et tekitada veenvat tunnet, justkui viibitakse mujal või ollakse keegi teine kui tavareaalsuses? Selgub, et üllatavalt vähe. Tänu hiljutistele tehnoloogilistele arengutele on võimalik juba täna pelgalt spetsiaalsete prillide abil tekitada digitaalseid keskkondi, mis on aju jaoks täiesti veenvad. Ja seda mitte ainult suurtes teaduslaborites, vaid ka tavalistes kodudes. Taolise tehnoloogia ning inimpsüühika kokkupuutepunkte uurimegi Tartus Virtuaalse Neuroteaduse Laboris.    

Tekitamaks inimeses tunnet, et ta on tõesti osa virtuaalsest maailmast, peab pilt jõudma silmade ette vähem kui 20 millisekundiga. Pikemat viivitust meie tajusüsteem ei aktsepteeri. Teiseks on leitud, et ka virtuaalreaalsuses tugineme paljuski oma varasematele reaalsetele kogemustele. Kui tehistegelikkuses mõned aju poolt tehtavad ennustused aga ei täitu, on tulemuseks tihtilugu iiveldus.

Kolmandaks on näidatud, et mälus olevaid eelteadmisi saab ka kõrvale jätta. Näiteks kui briti teadlaste Mel Slater’i grupi katsealuste virtuaalne ning tegelik käsi asetsesid kohakuti, võis virtuaalsele käele mõne terava esemega lähenedes mõõta reaalse käe pealt stressireaktsioone. Olgugi, et inimene teadis, et tema päris käsi oli väljaspool ohtu. Seega hõlmab virtuaalreaalsus endas paljuski arvutiteadust ja psühholoogiat.

Erinevate valdkondade koostöös uurisime käesoleva aasta alguses näiteks inimtähelepanu piire. Meie katseisikud uudistasid virtuaalset elutuba, kus üks suur mööbliese kord oli nähtav ning siis jälle kadunud, muutes oma olekut väljaspool inimese vaatevälja. Reaalsuses pea võimatu katse tulemustest selgus, et kuni veerandil juhtudest ei suudetud muutuvat objekti leida.

Eestis on käsitletud teemade teaduslik uurimine ja arendamine alles algusjärgus. Virtuaalreaalsus omab aga suurt potentsiaali pea igas eluvaldkonnas, olgu selleks meelelahutus, kommunikatsioon, haridus või meditsiin. Niisiis tundub ilmne, et juba lähiaastatel hakkavad mitmedki meist vähemalt murdosa oma elust veetma nn “maatriksis”.