Lennukiga oli inimesed esimest korda ilma vahemaandumisteta üle Atlandi ookeani lennanud juba 1927. aastal. Õhupallireis osutus aga oluliselt suuremaks väljakutseks ja sai saatuslikuks vähemalt viiele seiklejale. 1978. aastal teekonda alustanud meestest oli aasta varem Islandi lähistel alla kukkunud kaks – Ben Abruzzo ja Maxie Anderson. Kuigi mõlemad said külmakahjustusi, pääsesid nad siiski eluga.

Järgmisel katsel värbasid nad meeskonda piloodi Larry Newmani ja võtsid kaasa rohkem tagavara-sideseadmeid. Õhupalli gondlit hoidis seekord taevas 4500 kuupmeetrise mahuga heeliumiga täidetud õhupall. Sellele vaatamata langes ja tõusis see päeva jooksul tuhandeid meetreid. Näiteks 16. augustil tõusis Double Eagle II Päikese tõttu paisunud gaasi mõjul pea 8000 meetri kõrgusele, et siis öösel, mil õhupall jäätuma hakkas, kukkuda umbes tuhande meetri kõrgusele.

Samal öösel teatas Iirimaa lennujuhtimiskeskus, et mehed on jõudnud edukalt üle Atlandi ookeani. Mehed otsustasid maanduda Prantsusmaal. Kuigi prantslased pakkusid esmalt välja, et Abruzzo, Anderson ja Newman võiksid seda teha Le Bourget lennuväljal, kus maandus Atlandi ookeani ületanud lendur Charles Lindbergh. Mehed ei tahtnud riskida aga hädamaandumisega rahvarikkas kohas ning õhupall puudutas hoopis maad Miserey lähistel asuval odrapõllul.