Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi teadur Liisa Puusepp alustas oma uurijateed mees sisalduva õietolmu analüüsimisega juba bakalaureuseastmes. “Hea inimesele lähedal seisev teema ja huvitav ka,” nendib Puusepp.

Paraku oli aga õietolmu uurijaid ülikoolides üksjagu palju ning selle uurimisega jätkamine oleks omajagu botaanikateadmisi nõudnud. Botaanika vastu polnud aga Puusepal piisavalt huvi ning nii jäigi õietolmu uurimisest alles sarnane mikroskoopiline obejkt, mida sai sarnase meetodiga uurida hakata kasutama järvesetete ja vetikate uurimiseks.

Tallinna ülikoolis rekonstrueeritakse järvede ökosüsteemide arengut ja selle üheks uurimiseks, millega Liisa Puusepp panustab on ränivetikate analüüs. Ränivetikad ning järvesetted laiemalt on justkui arhiiv, mille n-ö artiklid on ka ränivetikad, mis annavad viiteid inimtegevusest, taime- ja loomaliikidest, happesusest jmt. 

“Eesti on järvede uurimiseks ideaalne koht,” ütleb Puusepp. Näiteks järve 2000 aasta tagust inimmõju näitavad ränivetikad mõnes Lõuna-Eesti järves, see tähendab, et inimene oli ümbritsevat mõutanud, et see kajastus ka järve ökosüsteemis. 

Ka mesi kõneleb. Mett, oma päris esimest uurimisobjekti, Liisa Puusepp ei söö, seega ei võrdle ta, kas paremini maitseb kanarbiku- või rapsimesi. Küll aga on selle uurimine talle jätkuvalt hingelähedane.

Ka mesi on omamoodi inimtegevuse ja keskkonna lakmuspaber. Nii on näiteks viimastel aastatel täheldatud rapsi õietolmu osakaalu suurenemist mees. Kui vaadata üha laienevaid rapsivälju, pole see ka imekspandav. Samuti annab mesi aimu võsastumisest, sest õietolmus esineb üha sagedamini paju õietolmu.

Mee ja järvesetete uurimiseni jõudmist võib Liisa Puusepa puhul nimetada ekslike valikute jadaks. Kuigi soov olnuks minna Tartu ülikooli geograafiat õppima. Paraku said 1998. aastal valitud valed riigieksamid, millega Tartusse sisse ei saanud. Nii oli järgmine valik toonases Tallinna pedagoogikaülikoolis loodusteaduslike ainete õpetaja.

Ehkki loodusteaduste ainete osas oli toonane ettevalmistus hea, käis vastu karva hoopis pedagoogika osa õppest. “Mind ei suutnud tollased õppejõud veenda, et ma suudan minna kooli loodusaineid õpetama selle metoodika baasilt, mida meile õpetati. Ma olin täiesti kindel, et kui nad praktika ajal mind kooli hindama tulevad, siis ma sellest läbi ei pääse.” Seda otsust võib lugeda pöördepunktiks teadlase tee valikul.

Doktoriõpingud emana

Teise pöörde, küll isiklikumat laadi, tõi Liisa Puusepa teadlaskarjääri doktorantuuriaastatel emarolli astumine. Teadustöö tegemise ja pereelu ühildamise kohta ütleb Puusepp mängleva kergusega: mõnest asjast tuleb loobuda, aga kui on pere toetus, on kõik võimalik. Nii saidki doktorantuurile pühendatud näiteks põgusad hetked, mil poeg Tristan vanaemaga Kadriorgu jalutama saadeti.

Laps on Liisa Puusepal ka välitöödel kaasas olnud. Seda nii Eestis kui Jaapanis, kus Puusepp 2013-2014 järeldoktorantuuri veetis. Kui Eestis peetakse üsna loomulikuks, et laps saab välitöödel olles ka iseseisvalt looduse keskel hakkama, siis Jaapanis on hirm looduse ees tohutu hirm, mistõttu lapse välitöödele kaasa võtmine on erakordne erand, rääkimata sellest, et laps võiks ise midagi mõõta või isegi paadiga järvele minna.

Kultuurilistest erinevustest tingitud kommunikatsioonihäired on need, mida Liisa Puusepp Lääne ja Ida teaduse tegemise kultuure võrreldes esile tõstab. “Alguses me vestlesime. Mina rääkisin ja nemad noogutasid ja kiitsid takka. Pärast tuli välja, et nad noogutasid lihtsalt viisakusest. Pärast tuli asjad uuesti üle ja selgeks rääkida.”

Jaapanlased on hästi detailsed ja põhjalikud, kirjeldab Puusepp. Töökultuur ongi selline, mis nõuab pikki tööpäevi ning töötamist ka väljaspool tavapäraseid tööaegu, näiteks laupäeviti.

Üks oluline erinevus Eesti ja Jaapani akadeemilise tava vahel on sealne arutelu puudumine. Kui Eestis on akadeemiline diskussioon tavapärane osa teadustöö tegemisest, siis Jaapanis asendab seda enamasti professor – on nii, nagu professor ütleb.

Ja siis on veel erinevus suhtumises naisteadlastesse, või õigemini nendesse, kes sobivad või ei sobi teadlasteks. Puusepp kirjeldab, et naisena teadlaseks olemiselt Jaapanis eeldatakse, et tal ei ole lapsi ning veel parem kui vallaline ning oma teadusele pühendunud.

“Jaapanis on karjääriredelil ronimine naisel hästi palju karmim kui Eestis. Mulle öeldi n-ö koridorivestluses, et ära arva, et sind siin aktsepteerima hakatakse – you are too young and you are a woman.” [“... – sa oled liiga noor ja sa oled naine.” - toim] 

Liisa Puusepa poeg Tristan, kes 2013. aastal Eestis 1. klassi läks reisis emaga kaasa, jätkates õppimist koduõppel Eesti õppekava järgi ning käies Jaapanis koolis. Jaapani keele õppimist jätkab Tristan ka Eestis.

Öökapil pooleli

Liisa Puusepa öökapilt leiab kuhja pooleli olevaid raamatuid. Nende hulgast leiab lisaks luulele ja proosale ka näiteks Liisa vana-vanaonu Johannes Käbini elulooraamat, Olevi Kulli mälestuste raamat, aga ka romaani Dervla Murphy “Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse”, mis räägib ühe naise teekonnast jalgrattal Euroopast Indiasse. Taolisi reisikirju leiab öökapilt alati. Just reisikirjad on olnud Liisa Puusepa huvi, hobi aga ka uurimisobjekt.

Bakalaureuseõppe alguses keskenduski tema teadustöö reisikirjade analüüsile. Praeguseks on sellest saanud pigem hobi, mis võimaldab kõrvutada “Minu Omaani” või “Minu Jaapanit” Liisa Puusepa Omaani või Jaapaniga.

ERR Novaatoris ilmub juulikuus artikliseeria Eesti naisteadlastest, milles avame Eesti ülikoolides tegutsevate naisteadlaste tööd ja karjäärivalikuid.