Katrin Niglast võib iseloomustada teadlasena, kes korrastab ja arendab edasi pilti metodoloogilisest arusaamast ehk pisut lihtstatult öeldes uurib ja põhjendab, millal ja milliseid meetodeid on omavahel kõige parem koos kasutada. Ja seda sugugi mitte ainult sotsiaalteaduste vallas.

2004. aastal kaitstud doktoritöös käsitles Niglas kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite kombineeritud kasutamist kasvatusteaduslikus uurimistöös. Kombineeritud uurimismeetodite kasutamine on tema kõige hingelähedasem uurimisvaldkond tänaseni.

Haridusteemade uurimine on olnud üks Katrin Niglase olulisematest uurimisvaldkondadest, kuid „meetodite inimesena” on Niglas koostööd teinud väga erinevate teadusdistsipliinide teadlastega – kehakultuurist Euroopa Liidu hoiakute uurimiseni välja. „Mitmetahuline haridustee ja süvenemine metodoloogilistesse küsimustesse annab võimaluse minna kaasa väga erinevate uurimisrühmade teemadega.” Nii ongi Katrin Niglas koos publitseerinud ka näiteks Martin Ehala uurimisrühmaga, kus analüüsitakse noorte keelehoiakuid.

Kuigi õppinud matemaatika-informaatika õpetajaks, pole Niglas kooliõpetaja ameti juurde jäänud. Miks? „Ma ei olegi peale praktikal käimiste koolis õpetanud – ma jäin kohe siia samasse tolleaegsesse Pedagoogilisse instituuti informaatika osakonda õppejõuna tööle.” Aasta oli 1994. Sellest ajast on Niglas olnud erinevatel aegadel kas magistri- või doktoriõppes ja selle kõrvalt ka kogu aeg täis-, või natuke enama koormusega tööl, olgu tööks õpetamine, teaduse tegemine või administreerimine.

Õpetajakoolituse eriala ei valinud ta teadlikust soovist õpetajaametit pidada. Suurtes otsustes on Katrin Niglase puhul tihtilugu rolli mänginud juhus. Nii ka erialavaliku puhul. Kooli ajal oli hoopis soov saada spordiarstiks, täpsemalt kirurgiks. Kooli kõrvalt tehtud kolm aastat neljapäevaseid praktikapäevi andsid aga kinnituse, et arsti kutse pole päris „see“. “Need arstid, kelle sarnaseks ma oleksin tahtnud saada, neil tundus, et muud elu peaaegu ei olnudki. Ja see oli see kaalukausi koht, kus otsustasin mitte minna arstiks õppima.”

Kõrvalt soovitati analüütilise mõtlemise ja tehnilise taibuga tüdrukul minna õppima tehnikaülikooli. Kaalukaussi kallutasid aga hoopis perekondlik käsitööhuvi, kangastelgedel kootud vaibad ja juba kaheksandas klassis oma kätega valmistatud rahvarõivad. „Ma tulin siia hoopis käsitöö erialale. Siis oli see kõige popim eriala – kõik kuldmedaliga tüdrukud tulid käsitöö erialale,” muigab Katrin.

Käsitöö erialale, mis toona kuulus matemaatika-loodusteaduskonna alla, dokumente tuues istus vastuvõtulauas proua, kes ohkas: „Jälle... Kas te tõesti tahate viis aastat proovilappe teha?!” Katrin, kes juba koolis oli proovilappide asemel ikka kauneid “päris asju” teinud, ei kavatsenud hakata ülikoolis proovilappe tegema.

Vastuvõtulaua proual oli aga alternatiiv kohe välja pakkuda – esimest aastat võeti vastu matemaatika-informaatika õpetaja erialale. Õpetaja kutse selle eriala juures köitis tol hetkel kõige vähem, rohkem pakkus huvi informaatika ja arvutid, mida, aga nagu esimese õppeaasta jooksul selgus, sai näpuotsaga võrreldes matemaatika, mida seevastu sai „söögi alla ja peale”.

Tabelite ja arvudega pikalt üksi arvuti taga istumine ei ole samuti Katrin Niglasele loomuomane, ehkki statistikapakett SPSS on tal avatud ka intervjuu ajal. Inimestega suhtlemine ja õpetamine on Niglasele oluline osa tööst. Olgu selleks kas või loengu andmine pärast täispikka prorektori administratiivset laadi tööpäeva või õppejõudude täiendkoolituse kursused, mis annavad nii palju positiivset energiat, et nendest on raske loobuda vaatamata tihedale ajagraafikule.

Cambridge'i siksak

Nii oma haridus- kui teadlasteed kirjeldab Niglas siksakina, kus iga nurk on andnud oma elukogemuse ja laiema vaatenurga maailma kontekstis. „Minu uskumine on, et midagi innovaatilist juhtub seal, kus julgetakse raamist välja astuda.”

Üks Katrin Niglase „siksaki nurk“ jääb Cambridge'i ülikooli. Nõukogude aja lapsena oli Cambridge vaid muinasjutt postkaardil, mille nägemisest turistinagi võis vaid unistada. 1998. aastal Ühendkuningriiki õppima minnes oli Eestis juba kaitstud teadusmagistri kraad. Sealne aastane magistrikursus (MPhil) on mõeldud ettevalmistuseks doktorantuurile, mis Niglasel siin juba toona käsil oli.

Katrin Niglase varasem haridustee, tugevad alusteadmised matemaatikas ja statistikas ning siinne ülikoolis õpetamise kogemus tegid Cambridge's õppimise ühe poole pealt oodatust lihtsamaks. Mitmetest kursusekaaslastest oli Niglas erialaselt kogenum, mistõttu avastas ta end mentori rollist oma kursusekaaslastele. Tuli ka ette olukordi, kus Katrin istus loengus ning pidas sisemist heitlust, kas öelda kohe või hiljem sõprade seltsis, et see, mida õppejõud auditooriumi ees rääkis ei olnud päris täpne.

„See, et me olime üles kasvanud Nõukogude Liidus ja elame väikeses Eestis ei tähenda, et oleme maailmast maas. Isegi sellistes kohtades, kuhu pole ennast julgenud mõelda turistikski, võid olla võrdne või mingis mõttes võrdsemgi, kelle poole vaatavad teised alt üles.“

Cambridge'i ülikoolilinna akadeemiline õhkkond ja traditsioonid on see, mis korra aastas Katrin Niglase sinna tagasi viib. Teatud esteetika ja korrastatus, mis on omamoodi seotud kunstimeele ja käsitööhuviga, on Niglase jaoks oluline, nii teaduses kui igapäevaelus.

H-indeks 13

Teadlaste professionaalse portree joonistamiseks on mitmeid viise. Näiteks võib produktiivsust ja mõjukust mõõta akadeemiliste publikatsioonide avaldamise ja nende tsiteeritavuse alusel. Seda bibliomeetrilist indeksit nimetatakse h-indeksiks ning Katrin Niglasel on see 13, viimase viie aasta h-indeks 10.

Sellised bibliomeetrial tuginevad kvantitatiivsemad näitajad seavad tihti eelisseisu loodus- ja täppisteadlased. Kuidas aga mõõta sotsiaal- ja humanitaarteadlasi?

„Põhimõtteliselt ei saa mõelda nii, et ühed ja samad mõõtmisvahendid igale poole sama hästi sobivad,“ nendib Niglas. See ei tähenda, et mõõtmise või hindamise järele vajadust pole, sest igas valdkonnas on tarvis eristada head keskpärasest või isegi lausa valest, leiab ta. Praeguses teaduses üha teravamaks kujunevas konkurentsis kasutatakse paraku karjääriredelil kõrgemale ronimiseks kõiksuguseid viise, nende hulgas ka vähem eetilisi, märgib Niglas.

Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on publitseerimise traditsioonid oluliselt erinevad loodusteadustest. Samas ka loodusteadustes on näiteid, kus mõni väga uudne idee on piltlikult öeldes tuleriidal põletatud ning hiljem ümber hinnatud, kirjeldab Niglas. Samuti jääb tsiteeringute mõõtmise puhul kitsaskohaks negatiivne viitamine, mis väite kahtluse alla seab, kuid läheb ehk samuti kirja tsiteeringuna.

Sarnaselt on võimalik, et näiteks suurtes uurimisrühmades töötaval teadlasel, kes paljudes publikatsioonides on 4., 5. või isegi 105. autor, on samuti kõrge h-indeks, ehkki tema originaalne panus on oluliselt väiksem, kui teadlasel, kes avaldab üksikautorina.

Katrin Niglase h-indeksit analüüsides saab selline vaatepilt kinnitust. Tema h-indeks pole väga kõrge kuna administratiivtöö kõrvalt publitseerimiseks pole lihtne aega leida, kuid samas viidete arv tema doktoriväitekirjale nagu ka mitmetele artiklitele, mis ei ole sündinud suurte uurimisrühmadega kaasautorluses, on üsna suur.

Selle asemel, et vaid kvantitatiivselt kokku lugeda iga viitamist, võiks Niglase hinnangul arvestada ka valdkonnaspetsiifikat ja teadlase panust oma valdkonda tervikuna. Hea pildi annaks seegi, kui esmase indeksina kasutataks kvantitatiivseid näitajaid, kuid sellele lisaks arvestataks ka, teadlase tuntust ja tunnustatust oma valdkonnas ning kaasatust rahvusvahelisse teadlaste kogukonda näitkes tipptasemel ajakirjade toimetuskolleegiumi liikmena või muul sellisel moel.

„Igal juhul on hindamist vaja, lihtsalt erinevate kontekstide jaoks tuleb leida õiglased ja eesmärgiga sobituvad mõõtmisviisid.“

Lisaks teadlasetööle on Katrin Niglas teadusprorektorina võtnud suure administratiivse koormuse. Miks? „Ju seal on ivake suhtlemis- ja organiseerimisvajadust. Usun et see on kaasasündinud alge, pisik või ambitsioon olla eestvedaja rollis.“

Katrin Niglasele meeldib viga või paremaks tegemise võimalust märgates tegutsema asuda. Seda toetab eneseusk, et kui on idee või võimalus midagi paremini teha, tuleb haarata initsiatiiv ja mitte karta vastutust. „Kõige vähem meeldivad mulle need inimesed, kes ise kunagi ei võta midagi vedada ja ära teha, aga alati on neil midagi teiste tegemiste kohta kriitilist öelda.“

Administratiivsete kohustuse ja teadustöö kõrvalt võtab Katrin Niglas aega pere jaoks. Pärast tööpäeva on küllalt tavaline istuda pojaga ratta selga, et lihtsalt ringi sõita või leida aega, et ühiselt lauamänge mängida. „Üldiselt püüan hoida sellist korda, et õhtul tööasju kodus ei toimeta.“ Õhtune aeg on seega reeglina laste (6-aastase poja ja 24-aastase tütre) päralt. „Hommikul, pärast kell 5.30 ärkamist, on intensiivne töötegemise aeg enne kui teised ärkavad. Tööle jõuan tavaliselt kella 9-10 ajal, mil ülikoolis algavad koosolekud ja töised tegemised.“

Kabineti riidenagis ripub Tallinna ülikooli T-särk, mis läheb selga, kui on vaja omadele spordivõistlustel kaasa elada. “Kui on võimalus ülikooli töötajate korvpalli võistkonnas mängida või maskotiks pingi peal kaasa elada ja vabaviskevõistlust võistelda, siis ikka saab välja mindud,” nii ütleb Katrin Niglas – korvpalli mängis ta juba tüdrukupõlves ja eks kindlasti on võistlussport õpetanud pingutama ja eesmärgi nimel vaeva nägema, mida ka edukaks teadlaskarjääriks vaja on.

ERR Novaatoris ilmub juulikuus artikliseeria Eesti naisteadlastest, milles avame Eesti ülikoolides tegutsevate naisteadlaste tööd ja karjäärivalikuid. Järgmine lugu tutvustab Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi teadurid Liisa Puuseppa.