Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud uurimuse järeldused põhinevad 15 597 Michigani osariigi politseiregistrisse kantud kurjategijal. Iga uurimisalune oli 5-12 aasta vältel rikkunud seadust vähemalt viiel korral, mis tõi kaasa ka nende sõrmejälgede taasjäädvustamise.

Soweon Yoon ja Anil Jain kasutas sõrmejälgede analüüsimisel kahte erinevat tüüpi lugejat uurides nendega, kui suures ulatuses erineval ajal samalt inimeselt kogutud sõrmejäljed kattusid. Samuti analüüsisid nad, kui hästi tuvastasid need pettust ehk eristasid ühe inimese sõrmejälgi teisest. Tulemuste alusel koostati statistiline mudel, mille abil selgitati välja, kuidas mõjutas kattuvuse määra inimeste vanus, rass, sugu ja võetud sõrmejälgede üldine kvaliteet.

Paar leidis, et isikute vanusel ja sõrmejälgede jäädvustamist lahutanud ajaperioodil oli sellele oluline mõju. Teisisõnu ei tundunud masinale sama inimese sõrmejäljed, kui nende võtmist lahutas näiteks 12 aastat, täpselt samasugusena. Autorid rõhutavad aga, et sellest tingitud eksimusmäär oli väiksem, kui sõrmejälgede üldisest kvaliteedist tingitud erisus.

Kuigi uurimus tõestab seeläbi, et vaatamata levinud tõdemusele ei püsi sõrmejäljed elu vältel täpselt samasugusena, märgivad autorid, et kohtupingis kaasaegsete sõrmejäljelugejate ära petmiseks sellest ei piisa.