Selle aasta veebruaris emeriidi staatusesse astunud Käärik on Tartu ülikoolis töötanud õppejõuna alates 1988. aastast. Ta on õpetanud nii filosoofiat, ajalugu kui sotsiaalteaduslikku teooriat, lisaks tõlkinud ja toimetanud teoreetilisi tekste. 2013. aastal ilmus tema sulest esimene omataoline eestikeelne õpik „Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria“.

Ajaloolasest sotsioloogiks

Henn Käärikust sai sotsioloog mõneti juhuste kokku langemise tõttu: ta ei leidnud peale ülikooli lõpetamist erialast tööd. Kääriku seesugune akadeemiline taust on teda sotsioloogina palju mõjutanud ja aastate jooksul on ta mõistnud, et sotsioloogia ja ajalugu on lahutamatud teadused. Vahel kipub ta enda sõnul loengus ehk kergekäeliselt eeldama, et tudengitel samasugune ajalooline eelteadmine olemas on. „Ma olen püüdnud siiski tudengeid ajalooga mitte liialt piinata,“ muheleb Käärik.

Muutuvad ajad ja inimesed

Kääriku sõnul on sotsioloogia õpetamises olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kateedri asutamine olnud tema sõnutsi riigikogus juba arutluse all esimese vabariigi ajal, ent teoks sai see alles 1989. aastal. „Kõige hullem oligi siis, kui 1975. aastal suleti Ülo Vooglaiu veetav sotsioloogialabor, aga pärast, 80ndatel hakkas jälle paranema,“ meenutab Käärik.

Ta ei rutta hukka mõistma kõike, mis nõukogude ajal tehti. „Oli palju halba, aga oli ka üht-teist head,“ ütleb ta ja toob näiteks õppejõudude korraliku palga ja tudengite stipendiumid, head professorid ning korralikud programmid ja töövahendid.

Praegused üliõpilased teevad Kääriku aga mõtlikuks. Oma õpingute ajast mäletab ta, et toonased tudengid ei olnud nii pragmaatilised ja materialistlikud. “Nad ei näe tulevases töös väljundit teoreetilistele ainetele,“ tunneb Käärik muret ja lisab, et bakalaureuse- ja magistritöödesse pannakse teooriat praegu justkui garneeringuks. „Meis oli rohkem rõõmu puhtast teadmisest,“ seletab ta.

Kliendid ja klienditeenindajad

Käärik ei pea õigeks ühiskonnakorraldust, kus kõikidest inimestest on saanud kliendid ja klienditeenindajad. See on tema sõnul muutnud ka ülikooli justkui teenindusasutuseks. Käärik lubab edaspidi õpetamisest taanduda ja loodab pühenduda rohkem oma uurimus- ja kirjatööle, millele mõtlemine toob tema silmadesse helge läike. „Tõmban kardinad ette, panen küünla ka võib-olla põlema, see tundub praegu juba meelepärasem,“ võtab ta teema kokku