Innovatsioonile sillutasid teed kaks pool sajandit varem valminud leiutist. Ameerika leiutaja Lewis Waterman patenteeris 1884. aastal praktiline täitesulepea, milles lahendati probleem, kuidas tinti mugavalt kaasas kanda. Ameerika pankur John L. Loud valmistas neli aastat hiljem esimese tinti tillukese kuuli abil pinnale kandva pastapliiatsi. Ent mõlema leiutise nõrkuseks oli selle tint. Watermani oma kuivas liiga aeglaselt, Loudi poolt kasutatu aga küll suhteliselt kiiresti, ent oli paberil kasutamiseks ebasobiva koostisega.

Ajakirjaniku ametit pidaval Lászlól tuli idee kasutada ajalehtede trükkimiseks kasutatavat tinti ja selle pinnale kandmiseks kujult ideaalsele siledale sfäärile lähenevat kuulikest, mis hoidis lisaks tindikolbi paigutatud pastat korraga paberile valgumast. Koos oma keemikust vennaga täiustas ta pastapliiatsit mitu aastat, kuni sellega sai kirjutada sama mugavalt kui täitesulepeaga.

Teine maailmasõda sundis vendi põgenema Lõuna-Ameerikasse, kus nad viimaks leiutise patenteerisid Rahastajat otsides tutvusid László ja Georg taamatupidajast Harry Martiniga, kes taipas, et Bíró'de pastapliiats lahendaks Briti Kuningliku Õhuväe piloote vaevanud probleemi täitesulepeade ja pastapliiatsitega, mis olid atmosfäärirõhu muutuste suhtes liiga tundlikud ja hakkasid kergesti lekkima. Lisaks ei saanud nendega kirjutada vertikaalsele pinnale.

Laiemasse käibesse läksid pastapliiatsid pärast teise maailmasõja lõppu. Esimeste Bíró'de patendil põhinevate pastapliiatsite hind küündis tänapäevases vääringus 130 euroni.