Idee kasutada posti kohale toimetamiseks mürske ja rakette oli ise tunduvalt vanem. Saksa autor Heinrich von Kleist kirjutas juba 1810. aastal Berliini ajalehes, et postiteenust aitaksid kiiremaks muuta fikseeritud suurtükid, mis tulistaksid spetsiaalsetesse kambritesse paigutatud kirju ettemääratud polügoonidele. Mehe arvutuste kohaselt oleks näiteks kirja Berliinist 290 kilomeetri kaugusele asuvasse Breslausse toimetamiseks kulunud pool päeva.

Veel samal sajandil üritati Tonga saarestikus postiteenust kiiremaks muuta Congreve'i rakettidega, kuid paraku osutusid need liiga ebatäpseks. Märksa edukamateks võis lugeda Austrias ja Saksamaal 1930. aastate alguses tehtud katseid. Rakettpostiteenuse loomist peeti peagi vältimatuks. Seejuures mõeldi isegi mandritevahelise rakettpostiteenuse loomise peale. Näiteks raketiga Berliinist New Yorki saadetud post oleks tolleaegse arusaama kohaselt jõudnud ajavahe tõttu sihtkohta kolm tundi enne selle teele panemist. Ent teised vahepeal lennunduse ja õhuposti vallas toimunud arengud muutsid idee ebapraktiliseks.

Võimalust hakati taas tõsiselt kaaluma 1950. aastatel seoses juhitavate tiibrakettide võidukäiguga. Arvestuste kohaselt oleks korduvkasutavad tiibraketid võimaldanud posti kohale toimetada odavamalt kui lennukiga.

Kontseptsiooni proovile panemise raames tulistas USA allveelaev USS Barbero Virginia osariigi ranniku lähedal 1959. aastal välja tavaliselt tuumalõhkepead kandva tiibraketi. Katsetuse tarbeks oli see asendatud 3000 kirjaga. Ligikaudu 22 minutit hiljem maandus rakett tuhatkonna kilomeetri kaugusel Florida rannikul asuvas Mayporti mereväebaasis, misjärel anti selles leidunud kirjad nende edasiseks sorteerimiseks üle kohalikule Jacksonville'i postkontorile.